Saturday, September 2, 2023

Sunday, January 16, 2022

Taliharja Vanakuri 2022, Viljandimaa - "Pehmo" jalgsi

 Aasta tagasi heitis Tiina kinda - Taliharja Vanakuri 2022 pehmorada jalgsi. Teinud läbi 2021 matkversiooni rattal, oli meri põlvini ja tuju hea.

Ilma suuremat kahtlust tundmata said nimed kirja ja nii me 15.jaanuaril seal 55km stardis Viljandimaal olimegi. Katrin, tuntud strateeg, luges Tiinale sõnad peale, et kella ei vaata, ja kilomeetreid ei loe, katsume joosta niipalju kui võimalik ja künkad võtame kõndides, istuma ja passima kuhugi ei jää, sööme iga tund ja üldse olgu iga liigutus võimalikult optimeeritud. Peale starti juhtis rada muidugi meid juba ise, sättis tempot ja rütmi. 

Katrin: kuna mul träkki kella sisse laadida ei olnud võimalik, ja nutitu ka veel, siis polnd mingit küssigi, et hoiame rajal ikka kokku. Kuigi Tiina arvas miskipärast ennatlikult, et ma tahan kuhugi meeletult minema joosta. Ilm oli mõnsa, selline soojapoolne isegi, plussis ja päikseline, nagu märtsis. Enne starti toimus pikk riietele otsa vaatamine, et mis selga ja mis kotti. Et liiga uljaks minna ei saa, ja üle ka panna ei saa, sest kõik tuleb lõpuks metsast ka välja vedada, seljas või seljakotis. Ja kuidas käituda nii, et higistama üldse ei hakkaks, nagu juhendis soovitati. Ja loomulikult, ikka väike pabin ka, et kuidas see asi üldse kujuneb, talvistes oludes. Minu paps, vana spordimees ütles, et noh, esimese 25 km'ga läheb pabin üle ja järgmised 25 km on lihtsalt ilgelt valus. Kuna talvised liikumised on õpetanud, et olud võivad olla heitlikud, panime Tiinaga naastutossud jalga ja see oli ainuõige otsus - jääd oli palju ja naastudega püstijäämine garanteeritud. Nii igaks juhuks pakkisime Reena ja Jaanika mahitusel kottide külge ka kõnnikepid, kui jalg töntsiks läheb ja on vaja lisatõuget. Bussis stardipaika mingid mehed aasisid, et puhta rumalad oleme, et kõnnikepp hoopis kulutab rohkem. Kuna me olem sellised pühapäeva-pikamaajalutajad, siis kepid olid muidugi ka need tavalised kaikad, mitte kokkupandavad. Tekkis mõningane arutelu, et kui need selja peal kuhugi võssi kinni jääme siis... siis võtame need seljast maha lihtsalt :) 

No ja START siis. Sai arutatud, et proovime 5+5 tempot, kõnd-jooks vaheldumisi, ja alustame kõnniga siis, ja Tiinal juba kõnnil pulss 160, tekitas mure, et kui jätkusuutlikud me niimoodi oleme. 

Katrin: mingi moment murdsin ma ise oma väljakuulutatud tõdemust, et kilomeetreid ei jälgi ja kella ei vaata. Paberkaart taskus, kontrollisin aeg ajalt suunda, sest Tiina kell näitas eksimusi viivisega. Kuigi kaarti mõõtkavas 1:50000 lugeda on ka paras nikerdamine, siis kõik maamärgid olid hästi loetavad ja iga mummuke, mis iga järgmist kümmet kilomeetrit tähistas, oli paberil lootustandvalt käegakatsutav, aga teekond venis ikka kui tatt. Aga vähemalt oli kogu aeg mida oodata. Kui ma enne starti ütlesin Tiinale, et võtaks sihiks 10 h, siis rajal see enam nii reaalne ei tundunud. Tiina mitu korda ütles, et oleks ta üksi, ta kõnniks rahumeelselt ükskõik kui kaua. A ma nii chill ikka ei oska olla, kui on teekond, siis on sellel algus ja lõpp ja kuhugi tuleb lõpuks ju välja jõuda, eriti kui juba on valus ja hakkab kergelt kopp ette tulema :) Ja see tuleb lõpuks niikunii. Aga seniks dikteerisin takti ja hõiskasin iga tund, et nüüd tuleb süüa. Ja natuke veel ja 10 km saab tehtud. Natuke veel ja tuleb Karumatsi tugipunkt. Natuke veel ja tuleb 20 km. Natuke veel ja tuleb medaljonksi KP. Natuke veel ja siis on juba 30 km. Natuke veel ja siis tuleb Ennuksemäel metsavendade KP ja Mulgi puder. Ja siis natuke enne Ennuksemäe KP'd ma ei tahtnud enam midagi hõigata. Nüüd algas kannatamine. Nii nagu paps prognoosis. Kui Tiina sai kõhu täis ja tuju heaks ja jõud taastus, siis minul oli metsik puusavalu, käed külmetasid ja jalad enam ei tõusnud. Allusin Tiina korraldustele ja lihtsalt vedasin end edasi, tugipunkti toit istumas diafragmal. Arutasime, millisel viisil me end finišis üle joone saame. Tiina arvas, et ikka väärikalt sörgis või vähemalt sirge seljaga. Ma olin nõus ka roomama, peaasi et kohale saaks.

Traditsiooniline selfi:

Tiina: See algus oli ikka tormamine minu jaoks :) Kogu aeg oli tunne, et käime vahepeal natuke aeglasemalt. Aga ei antud armu. Isegi kui püüdsin sammu vaikselt pidurdada, siis selg hakkas ees lihtsalt kaugenema ja tuli ikka järgi liduda :) Isegi joogipausi ei lubatud teha, sain hoopis riielda, et ei tohi niimoodi jooki pakkida, et kätte ei saa kõnni pealt. Ja et enne tundi seisu pausi ei tule. Vot nii, sellise kupjaga olin teel :D Aga samas, ega ma üksi oleks suutnud ennast sedasi seal takka sundida, hea kui keegi korda hoiab (ja jumal tänatud, et sundis, muidu ma vist jalutaksin praegugi veel seal Viljandimaa metsade vahel :D ). Kuna mul sügisestest jooksu üritustest oli miski tagumiku trauma, siis läksid käimiskepid kusagil 20 km paiku käiku. Ja tõesti olid abiks, samm oli kohe kergem. Ainult siis need ei töötanud, kui lumistel heinamaadel sumbata tuli. Ja neid sumpamisi jagus.

Metsavendade punkris sai lisaks mulgi pudrule ja grillvorstile turgutavat märjukest. Ja no mina ei tea, kas RedBull andis tiivad või sattus kokteili segu õige (magus tee törtsu RedBulli ja Vana Tallinnaga) või tõesti oli asi mulgipudrus, aga tuli teine hingamine. Võtsin nüüd kupja rolli oma kanda ja kuigi teadsin kui raske on teise sabas püsida, kui on raske, siis teadsin ka, et kuigi on raske, siis on hea, kui keegi veab ja sunnib. Ja kuigi ise ei tahtnud ka enam ühtegi jooksusammu laadset sammu teha, siis pidasin õpetussõnu meeles - laskumised jookseme. Lõpu poole oli kohe üks eriti pikk laskuv maantelõik, kus oli lausa "lust" sörkida ja rõõm tõdeda, et sellega möödus ka üsna mitu head kilomeetrit.

Tegelikult ei olnud ainult raske ja valus. Ikka ilus oli ka. Nägime võrratud päikeseloojangut, lumiseid lagendikke, talvist tähistaevast. 







Katrin: Olime suurema osa rajast rajal täitsa üksi. Esimese tugipunktini olime mõnede jalgsikäijatega silmsideme kaugusel, aeg-ajalt kohtasime rajal pehmoraja ainsad suusamehi, huvitaval kombel sattusime nendega kuni 35 km'ni aeg-ajalt kokku, ilmselt oli neil kohati paksus lumes oma plastmasstaldadega sama raske kui meil ilma abivahenditeta. Ja siis järsku, no äkki meie 40 km'l, hakkasime nägema selja tagant tulederivi. Ja sealt nad tulid, 101 km rahvas, esimesena üksik rattur kes tundus keeravat valele teele, aga no sellest ei saanud pimedas enam aru, ja siis hakkasid tüübid suuskadel mööda mühisema. (Tiina: see oli väga võimas vaatepilt, kuidas nad vaikides suuskade sahinal pimedas tulid tulukesed eemal tee kohal hõljumas). Pikematel sirgetel oli täitsa kosutav näha neid kohustuslikke punaseid tulesid eesminejate selgadel ja kuklates vilkumas. Ühtäkki saime kokku ka ühe pehmoraja jooksjaga, kelle jalad olid sama kanged kui meil, ja kes liikus joostes sama kiiresti kui meie kõndides. Haakisime end kokku ja edasi liikusime koos (Tiina: õigemini haakis tema end meie sappa, kui vahepeal sörgile üle läksime, siis kostus selja tagant kerge ohe ja tümp-tümp meie järgi. Aga ega seal ausalt üksi ei oleks tahtnud olla küll). Kuna süvafilosoofilisteks vestlusteks suuremat huvi enam polnud, luges Katrin kõva häälega ette kaardile kirjutatud kultuuriinfot ja rääkisime lihtsalt igast lollusi, et meeleolu üleval hoida. Mentaalselt olime saavutanud taseme, et tahe oleks iseenda füüsilisest kehastusest kogu aeg 1 samm eespool. Vahepeal lasime sirgetel sörki, sest nüüd ei olnud tõesti enam palju jäänud. Ja me tõesti sörkisime, ilma igasuguse stiilita, aga see andis võimaluse natukenegi finišit lähemale tuua. Ja kui tõesti jõudsime Holstre-Polli suusaradadele, siis hakkas aimduma, et lõpuni on tõesti jäänud vaid mõned kiltsad. Ja me tõesti sörkisime üle finišijoone. Ja me tõesti tegime selle 55 km ultraretke alla 10 h ära. 

Katrin: aga 101 km kindaid võite loopida nii palju kui tahate... mkm!

Tiina: 101 km läheme siis tegema, kui 50 km tundub nagu jalutuskäik pargis! 

Thursday, January 28, 2021

Taliharja Vanakuri 2021, Lääne-Virumaa - Pehmo

 "TALIHARJA VANAKURI

on 101 km pikkune talvine öine vastupidavus-matk. See on retk, mis viib osalejad pikale teekonnale läbi hõredalt asustatud kõnnumaa ja kus iga osaleja vastutab enda hakkama saamise eest ise. Seekordne retk viib osalejad suurele ringile Ohepalu ja Kõrvemaa oosidele ning Lahemaa laantesse. Rada läbib mitmeid erilisi ja tähelepanuväärseid loodusmaastike ja kultuuriobjekte.

TALIHARJA VANAKURI “PEHMO” VERSIOON
Soovijatel on võimalus osaleda Retke pehmo-versioonil ja läbida 51km rada. Kõik osavõtu tingimused on samad, kui põhiRetkel. Lõpetaja saab kirja tulemuse 51km “Pehmo” protokolli."

Aeg-ajalt tekib soov proovida midagi uut ja teistmoodi. Mõni uus formaat, uus võistlus, uus proovilepanek. 

Taliharja Vanakuri tundus selleks just sobiv. Eriti see pehmo versioon. 51 km pole ju miskit 😃 Kuigi, kui mõelda, et seda jalgsi läbida, siis on küll miskit. Sai ju üks suvi 50 km päevaga matkatud ja jalad olid pärast ikka üsna väsinud. Seda sama teha talvel, paksu lumega ja rohkema varustusega ... Või siis rattaga. Rattaga 51 km pole ju hoopiski midagi. Ei saa ju hullem olla kui 89 km Tartu Muda Rattamaraton. Nii need mõtted peas käisid, et mismoodi võiks. 

Proloog:
Nädal enne Taliharja kell 21 messengeris: "Kuulge, kas keegi homme Viitnale matkama viitsib minna?". "Muidugi". Ja nii me hommikul kell 10 rada luurama asusimegi. Tegime jalgsi ühele osale tiiru peale, 22 lumist kilomeetrit. Üks osa rajast oli täiesti käimata, olime esimesed, kes sinna jäljed sisse tegi. Selle osas puhul tekkis kahtlus, kuivõrd see rattaga läbitav on. Jäi siiski lootus, et ehk varem alustajad jooksevad/sõidavad raja sisse. 


Aga ei saa salata - see lumerohkus oli võrratu. Selle nimel võib rattaga lumes ka sumbata 😃





Igatahes oli selge, mis järgmisel nädalavahetusel ees ootamas on ja vaim valmis pandud.

Nädal kulus igasugu varustuse kokku kogumisele, sest ka pehmo rajal oli nõutud sama varustus, mis 101 km rajal - magamiskott või sulejope, alusmatt, tule tegemise vahendid,  termokile, piisavalt juua-süüa jne. Samuti tuli välja mõelda, mismoodi jook nii kaasa võtta, et see ära ei külmuks. Kogenumad jagasid nippe - joogikoti voolik tuleb peale joomist tühjaks puhuda ja vooliku ots põue sooja panna. Mina jälle joogikotti võtta ei tahtnud - seljakoti ruum polnud raisata. Lihtsam variant - termopudel. Kogu varustusega tuli muidugi metsas paar proovisõitu ka teha. Igatahes pimedas ja lumega on metsas äge sõita! 

Ja nii see 9. jaanuari hommik Viitna Pikkjärve ääres kätte jõudis ja teekond mööda oose alguse sai.


Esimene lagedal olev oosi osa oli paksu lume all ja seal tuli ratast käekõrval lükata. Selja sai kohe mõnusalt märjaks ja pulsi üles. Edasi jätkus oos puude vahel. Rada oli tasane ja sai ratta selga istuda. Muidugi jagus seal kitsamaid puude vahesid ja üles-alla kulgemisi, mis sundisid ratast ka käe kõrval lükkama. Sellel lõigul olid kord jooksjad kiiremad, kord sai ise neist mööda sõidetud. Mõned näod said tuttavaks (või õigemini seljad) 😃


Mõni nägu ei saanud rajal tuttavaks, mõni oli juba varasemast ajast tuttav.


Seda ma ei tea, miks nii palju süüa kaasa kästi varuda, igatahes joogi-söögipunktis oli laud lookas heast ja paremast. Kuna kiiret polnud kusagile, siis sai seal kaasmatkajatega muljeid vahetatud.


Peale söögipunkti tuli kiirem sutsakas külavaheteedel. See oli osa, kus ratas jooksjatest kiirem oli. Igatahes taaskord ringiga joogipunkti jõudnud, küsiti "Juba tagasi?". 

Edasi ootasid ees lumisemad teed. Aga aitas, kui kenasti rattaroopasse hoida. Ainuke häda oli selles, et puude oksad olid lumeraskusega alla vajunud ja kuidagi tuli nende alt läbi mahtuda ... raja vahetamine üle lumevalli ei olnud just kõige lihtsam tegevus. 



Ees ootas veel rajaluures tuttav lumine metsavahe tee ja põllud. Tookord sai üle põllu mindud gps-i ja kõhutunnet järgides, aimatavalt paistis lume alt raja moodi jälg. Aga korraldajad olid ka siin endast parima teinud. Nii palju kui võimalik, oli autoga jälg ette sõidetud. Et rajas püsida, nõudis head tasakaalutunnetust ja rattaga balanseerimist. Nii kui rajal vääratas, vajus ratas kõrvale pehmesse lumme ja uuesti sõitma saada oli raske. 


Ja jõudiski rada ringiga tagasi oosile. Tagasitee oli lihtsam, kuna suurem lumi oli selleks ajaks ära tallutud. Ka sellel osal, mis hommikul ratas käe kõrval tuli läbida, oli tagasi minnes mõnus rada sees. No ei saa selle vastu, et pime mets on äge! Sedasi üksi ainult oma lambi valguses sõita on parajalt hüpnotiseeriv - midagi muud ei näe, kui seda, mis enda valguse vihku jääb. 



Ja saigi läbi. Kokkuvõtvalt üks mõnus matkapäev. Kokku kulus 7 tundi ja 28 minutit (liikumise aeg 6:41). Võrdluseks kõrvale - 101 km kiiremad läbisid oma raja umbes sama ajaga.



See on siis nüüd proovitud. Ja muidugi järgmisel aastal jälle. Igatahes on see üheks Girl Poweri uue aasta eesmärgiks võetud. Järgmine kord 51 km joostes?

Monday, September 21, 2020

XT sügisrogain, 19.09.2020 - Viimsi

A: Nii, täna teeme nii, et 4 tunni asemel teeme 3 tundi, sest me peame kohe rogainilt otse Elvasse Tartu Rattamaratonile minema.

B: Ei no mida muffi...

A: Ja üldse, jooksma ma ei hakka, sest homme on vaja TRM'l 89 km rattaga sõita. 

B: No midaaa...

A: Ja pealegi mul kõik kohad juba valutavad, sest käisin üleeile jõusaalis.

B: No ei ole võimalik...

A. Aga kuhu me üldse läheme?

B: Ma ei tea, metsas vaatame...

A: Aga, üldiselt, täitsa lahe mets, polegi enne siin käinud.

B: Kuule, aga väga hea, lähme otse või ringiga?

A: No otse ikka.

B: Ai-aaa, praegu sain pajuvitstega siukse litri vastu kintse. Ai-aa, praegu jäi varvas okste vahele nii nagu pihtidega. Ai-aa, praegu väänasin jalga konkreetselt sileda tee peal. Ai-aa, praegu tirisid ohakad mu käe täeiga lõhki, vaata soolikad paistavad. 

A: 2.12 on tehtud.

B: 2.13!

A: Nii, 1 h finišini.

B: Oota, aga kaardil on praegu selle koha peal kraav mitte jõgi.

A: Nii, finišini 35 min.

B: Oota, aga me ju võtame sealt kaugemalt ka veel mõne punni, aega on.

A: Finišini 10 minutit.

B: Kuule ma ütleks, et täitsa imekspandavalt jõudsime igasse punkti täiesti otse kohale ja mingeid pusserdamisi ei esinenud.

M.O.T.T: Viisastaku plaan täita kolme aastaga!

3,5 h => 19 km => 20 KP => 105 punkti




Wednesday, July 15, 2020

XT Suverogain - Kolga-Aabla, 27.06.2020

Üle pika aja väike jalutuskäik kompassi ja kaardiga suvises kuumas metsas Juminda poolsaarel, Kolga-Aabla kaardil. Et meeskond on täpselt nii tugev kui tema nõrgem lüli, siis palavusega treenima harjunud Kristin ei saanud võimalustki jooksule üle minna enne, kui 2 KP'd enne finišit, mil tõehetk ütles, et nüüd on natukene kiire juba :) Jah, eks ta üks igavene nuhtlus ole, kui üks tiimiliige lihtsalt ei kannata palavust ja teine polegi jooksmise vormis. Aga minemata ka ei saanud jätta :)


Raja planeerimisel oli seekord teravaim pliiats Tiina, kes kohe kaardi kätte saades ütles, et liigume üles, seal on rohkem väärtuslikke KP'sid. Ausõna, müts maha kiirreageerimise ja tervikpildi nägemise eest! Katrin muidugi unistas enne starti piki mereranda kulgevast rajast, et liigse palavuse korral end regulaarselt jahutada, kuid see unistus läks suht tühja, ainus võimalus tekkis selleks täpselt poole raja peal, kui sa meres pead märjaks kasta. Aga pikaks seda rõõmu muidugi ei antud, pool aega läinud, ja just sellest momendist hakkab aeg alati armutult vähemaks tiksuma. Sinnamaani nautisime kõike, mida üks suvine mets pakub, millest ei puudu klassikaline raiesmikel langenud puudel võimlemine ja mõnuga maasikamugimine teepervel.


Mida aga ette näha ei osanud, oli kaardi ja maastiku mittevastavus. Oh neid kaardil kenasti joonistuvaid ja maastikul mitte eksisteerivaid sihte... ja mitte ühest-kahest sihist ei käi jutt, vaid enamustest sihtidest. Tavaliselt oleks sellised sihid kaardil tähistatud hajuva sihina, aga siin ei hajunud kaardil midagi. Ainus mis oli haihtunud, olid reaalsuses sihid ise... See on ikka puhas ime, et üldse needki punktid kätte saime. Aga noh, eks meist päästis muidugi see, et seekord ei tekkinud ajju erilist hapnikkupuudust, sest puudus igasugune liiga kiirel tempol tõttamine ja aeg-ajalt lihtsalt juhtis punktini mingi rammus loha või paistis silmapiiril mingi tihedam sagimine. Kuigi nii umbes 2 korda saabus KP ka täiesti ootamatult teele ette, mille vastu meil ka midagi ei olnud. Päris random see muidugi polnud, lihtsalt kuidagi oma peas olime kes-teab-kus, aga olime kogu aeg liikunud sobivalt õiges suunas, kui KP ootamatult kuskilt mättast välja ilmus... aga oleks vist olnud suurem üllatus, kui mõni planeerimata punn oleks nii puhtjuhuslikult teele sattunud... 


4 tundi + 17 km jalutamist + 19 KP'd + 116 pukti = päeva lõpuks võib öelda, et täitsa okei tegelt :-) 

Tuesday, June 2, 2020

SISE-O 2019/2020


Talvine hooaeg 2019/2020 tõi uusi tuuli o-skeenele. Et varem ei teadnudki sellisest võimalusest suurt midagi, sai mõningase kahtlemise järgselt otsustatud teha proovi, et kas aju suudab mõelda kastist välja, või siis vastupidi, kuidas aju reageerib nelja seina vahel :-)

Gustav Adolfi Gümnaasium - 14.11.2019


Lihtsalt kohutav kuidas ruumis mõtlemine muutub... Nagu saad aru ja siis nagu ei saa üldse midagi aru. Õnneks ma polnud ainus... kui oli mahti korra pilku kaardilt tõsta, seisid või istusid treppidel paljud tuttavad näod kukalt kratsides ja nuputades plaani. Muidu ju nagu maja ikka, aga kui saa ei saa ühte- või teistpidi joosta, kuna tee on blokeeritud, ja saad aru, et oled sattunud ringteele... ja siis tuletad meelde selle ainsa tarkuse mida sise-o kohta tead, et ära mine enne mitte kuhugile, kui saad aru kus oled ja kuhu tahad minna... ja siis on tõesti lootust ka lõpuks ööseks mitte vana koolimaja labürintidesse ekslema hääda, vaid kontrollaja lõpuks ka finišisse jõuda. Nagu hiljem kuulsin, et kui selles majas peaks kaardi järgi liikuma, siis õigeks ajaks tundidesse küll ei jõuaks :-)

ERR Telemaja - 21.11.2019



Kübeke reipamalt sai ette võetud Telemaja, nagu juba oleks gramm rohkem teadmisi võrreldes eelmise korraga. Et juba oli ette teada, et oht on sattuda ka otsesaates telepurki, tegi muidugi väheke närviliseks :-) Õnneks siis kui mina stuudiosse jõudsin, olid tuled maha võetud ja kaamera oli suunatud KP pealt stuudio teise nurka. Telemaja keldrisse jõudes sattus üks KP kostüümilattu, kus kuulsin stangede vahelt toimetamist. Vaevalt olin selle tähelepaneku teinud, kui kostüümide vahelt ilmus välja minu hea sõber Pirx, kes töötab telemajas rekvisiitorina. Kiired higised kallid ja juba püüdsin tagurdada tagasi kaardile. Mõni korrus hiljem rajakohtunikku Avet tšautades sain aru, et fookus tuleb kaardil hoida mitte sotsialiseerumisel... iga tähelepanu hajutamine viis kindlale fopaale. Seekord oli siis minu kord istuda trepil ja end rahulikult paika positsioneerida. Huvitav, istudes on see palju rentaablim. Kuna kaardil on palju punkte ja suht risti-rästi teekonnad, siis hoidsin pöidlaid järjestikel KPdel ja loendasin kõvahäälselt KP'de järjestust ja korruseid. Kuidagi kindlam oli endale kõva häälega asju selgeks teha :-) 
Tagantjärele oli kuulda, et õhtu lõpuks üks orienteeruja jäigi telemaja koridoridesse ekslema. Kuna ka kogenud tiim ei suutnud teda koridoride rägastikust leida, siis võib juhtuda, et ta kummitab nendes koridorides tänase päevani... Muide, sama räägitakse ka Marju Kuudi kohta... Ja kostüümilao põrand läbis pärast maratoni taastusremondi kuna laminaadilauad ei suutnud oma kohtadest kinni hoida. Liiga kiire oli neile raskemate jalgade tempo...

Eesti Kunstiakadeemia - 5.1.2020

 

Eesti Kunstiakadeemia oli kõikide seniste ja järgmiste startide parim õnnestumine. Lihtsalt niiimoodi oligi. Algus oli küll veidi konarlik, tükk aega mõtlesin stardist minnes, et mis pagana 1,5 korrus see esimene KP on, seda naljakam oli tõdeda, et see oli tõusva auditooriumi ülemine rida. Aga muu läks kõik libedalt, leidsin omale paar sobivat treppi, mida pidi kõik teekonnad ära käia. 

Kultuurikatel - 20.1.2020



Et eelmise korra õnnestumine lisas kapaga bravuuri, siis seda suuremad olid seekordsed juhmi juhtumised. Ilmselt enamuse rajal oldud ajast veetsin teel 1,5 korruse labürinti, see oli ainus loogiline koht mida läbides igale poole sai. Seda suurem oli enda kirumisele kulunud aeg, kui said aru, et oled läbinud ühesuunalise ala, mida mööda tagasiteed pole, ja avastad selle täpselt sekund hiljem, kui oled selle keelujoone ületanud. Seega pole muud, kui asuda jälle trepist alla, läbi pika koridori järgmise trepini, jälle trepist üles, jälle läbi labürindi, ja sedakorda püüda valida õige suund enne taaskordset keeluala. Aga vähemalt sain kõik punktid kätte. Olen targu hoidnud taskus ka pliiatsit, et läbitud punne maha kriipsutada, aga pole selleni veel kordagi jõudnud, sest hasardist tekkivad kiirused on suured ja pealegi tundub, et siis kriipsutan maha ka kaardil nii olulised nüansid.

Lasnamäe Vene Gümnaasium - 6.2.2020

Esimest korda oli niipalju ruumi, et tegin enne starti ka sooja :-) 

Sisekaitseakadeemia - 5.3.2020


Hooaja viimane - sedakorda otsustasin lisaks kaardile vaatamisele ka ringi vaadata. No kui sageli satud siis kartserisse või nii :-)

Kokkuvõtteks - oli lustlik talv :-) Hooaja alguse kahtlused, et kas üldse sotti saan asjast, ja et kas peaks alustama vabaklassist, said kiirelt kummutatud. Vabaklass oleks algajale sisesuunas liikuvale lollikesele treenimiseks tore küll olnud, aga seal poleks sattunud nii suurtesse sasipundardesse kui vanuseklassi arvestuses... treenimist sai tähelepanu oskus, fokusseerimisvõime, ruumiline mõtlemine. Mitte et see nüüd alati õnnestuks, aga abiks ikka. Ja seda panin ka tähele, et kui enne starti püüdsin oletada enda arvatava rajal olemise aega, siis piisas kiirest pilguheidust tabloole, et korrutada liidrite aeg lihtsalt kahega :)