Sunday, November 24, 2019

Teksti-O: Lepistiku

Vaieldamatult minu seikluradade TOP 3 pähkel.

Juhend lubas tekstiorienteerumise formaadis. Et tegu on minu tagahooviga, siis mõtlesin, et mis see siis ära pole. Et kaarti on näha vaid äärtes hoidmaks ära totaalset eksimist. Ja et asimuudi hoidmiseks on kontrollpunkti minekute suunad kaardi keskel tühjuses olemas. Ja et KP'desse saab liikuda tekstilise info abil, mis ütleb distantsi ja nurga magnetilise põhjasuuna vahel. Noh, et milles kühvel, et ennegi ju joostud valgel kaardil.

No ja siis kui ma kaardi kätte sain, kratsisin ikka tükk aega kukalt... Ma pole kunagi eriti asimuudi võtmisest aru saanud, alati on siuke suht lampi värk sellega.


Et nagu natukenegi lähteülesandest aru saada, jalutasin esimesse suvalisse juba starti ära paistnud KP'sse, et natukenegi loogikat luua. Alustuseks ei saanud ma sedagi aru, mida tähistab see suunajoonte kese. Mõtlesin igasugu variante, üks hullem kui teine. Korra isegi mõtlesin, et see kese on stardi asetus, aga sellest ma sain ise ka kohe aru, et ega need KP'd siis nüüd Magistrali keskuses ja Sõpruse pst-l ka olla ei saa.

Lootsin selle esimese random KP abil natukenegi mingit sotti saada, lootuses, et kui see on mingi punkt, mis mul ka tuleb võtta, siis suudan ehk hakata punkte kaardile asetama. Saatuse sõrme abil oligi see puhtjuhuslikult minu enda esimene KP ja siis nagu tundus, et vist sain ree peale. No jaa, aga selgus, et see oli küll uljas lootus :-)

See, kuidas KP 2 ja 3 said võetud, oli küll puhas juhus. Ja siis KP 3 juures, tabas mind arusaamine, kuidas tuleb toimida :-)

KP 3=>4 tuli juba juba palju klaarima meeleseisundi abil, kuigi lähenesin sinna igaks juhuks ringiga, sest ma ei uskunud, et juhendis lubatud lubadus eriti pädeks: et rada on planeeritud nii, et hooned ei jää oluliselt linnulennulisele teekonnale ette.

KP 4=>5 oli juba täiesti selge pilt ja ka 5=>6  tuli kergelt kätte.

Ja siis, KP 6=>7, täielik fopaa... Tegin korraliku ringi ümber umbes kolmandikule kvartalile, kuid mida polnud, oli otsitav KP. Lõpuks otsustasin, et ega muud üle ei jää, kui lähen selle viimase võetud  KP juurde tagasi, ja katsin uuesti sihiku paika saada. Nojaa, ja mida ma siis nägin: olin vaadanud kogu aeg juba ülejärgmise KP koordinaati. Olin otsinud 14 minutit KP'd 303 kraadi ja 300 m valest kohast, selle asemel et 20 sekundiga nõutav KP  ära võtta...

KP 7=>8 tuli kergelt, sest nüüd tuli järsku usk, et nii nagu juhendis lubati, maju tee peal ees pole :-)

Ja muidugi, järjekordne fopaa KP 8=>9... väga raske öelda tagantjärele öelda, mida ma parajasti mõtlesin, seda etappi välja mõõtes, aga ma ei jõudnud sinna kuhu ma arvasin tahtvat liikuda. Tagantjärele võib vaid oletada, et vaatamata sellele, kuhu kompass näias, otsustasin liikuda, sinna, kuhu näitas nooleke kaardil... see on ainule loogiline põhjendus. Seega sai ka teine kolmandik kvartalist läbi tiirutatud. Et ma ikka läbinisti puntras olin, küsisin ühelt lapsega rajal olbud inimeselt abi, et ta näitaks mulle lihtsalt kaarti. Juhtumisi oli tal ka sama punkt kaardil, mida otsisin, ja oh seda imestamist, et kuidas ma ikka nii vales kohas olin... Ajakadu u 9 minutit.

KP 9=>10 ja 10=>11 tulid väga lihtsalt, sest ma jälle sain aru mida ma tegema pean, kuigi suutsin jälle ka unustada, et maju tee peal ees pole. Nii mõnigi liigne majanurk sai uhke kaarega võetud.

KP 11=>12 nägin Piretit ja kuigi me ei jäänud muljetama ning tähelepanu hajutama, siis suutsin just selle koha peal korda saata kolmanda fopaa, lihtsalt hoidsin kaarti valetpidi peas ja liikusin täiesti vastassuunas. Õnneks ei läinud pikemat sorti ringile, aga 4 minutit kadus nagu nalja.

KP 12=>13=>14 tulid lihtsalt erlnevate tähelepanelike vaatluste põhjal, sest olin oma esimese fopaa ajal nendele juba otsa komistanud. Tšeki pealt etapi aegu vaadates, on näha jah, et tean mida teen, sest nii kiiresti pole ma vist kunagi ühtki punkti võtnud :-)

KP 14=>15 sai korrektselt mõõdetud, kuid endiselt otsustasin ikka ümber maja joosta, mitte liikuda otse. Vbl lasin end segada neist ehitusaedadest, mis tundusid tee peale ette jäävat. Raske öelda, sest nüüd oli juba hasart, et kohe tuleb finiš. Seega tegin igaks juhuks pargile ka auringi peale, et KP15=>16 saaks ka ka ikka ringiga võetud mitte otse.

Jumal tänatud, et lõpus märkasin FINIŠI punkti ka ära registreerida, poleks pooljuhuslikult finišilippu näinud, oleksin siirdunid kohe mahalugemisse ja oleks paar mintsi lakki saanud :-)


Muide, stardis rada planeerides avastasin ehmatusega, et kompassi ketas ei taha üldse keerelda. Ilmselt varasematest mudarallidest kinni hangunud. Õnneks sai instrumendid toimima :-) Noh, ja ajumehhanismid said ka hästi mudimist, kuigi ilmselgelt oli ka seal hammasrataste vahel kõvasti liiva :-)


Tuesday, November 5, 2019

XT BINGO - Paunküla, 2.11.2019

Juba traditsiooniliselt aasta kõige pöörasem sündmus. Issanda loomaaed on ikka kirju...


Nagu sellel aastal juba kohane, startisime lendstardist, seega enamus raja planeerimisest toimus jooksvalt rajal ka käigu pealt. Et olime terve tee Tallinnast Paunkülla lobisenud maast ja ilmast, mitte tegelenud stardiks ettevalmistumisega, siis installeeris kaardilugemistoimkonna esindaja Katrin raja planeerimise ajal alles stardialas Kristini maskile kummi külge, andes kahele võhikule ülesande - vaadake kaarti. No nad siis vaatasid... 


...ja ikka suht edukalt ju, sest suutsid ühe punkti välja mõelda, kuhu alustuseks joosta :-) Kuna olime kogemata stardialasse sisenedes jäänud sinna, kuhu stardipaugu kõladeks jooksma hakati, oli see esimese punkti planeerimine juba edu omaette, sest me ei jäänud kellegile ka jalgu :-)


Silmade hiilates läksime jahtima võimalikult suure väärtusega kontrollpunkte, mis meil ka õnnestus. Kui me selle arvelt oma distantsi ka pikendasime, on täiesti ükskõik :-) Nautisime erakordselt mõnusat novembriilma ning metsas vastu lippavad Zorrod ja Bätmännid hoidsid tuju ikka täiega üleval. Raamatupidajad kalkuleerisid ja tripleerisid saadud resultuutaati kolmel erineval moel ja kõik püsis kontrolli all. Vihma ei sadanud ja jalge all olev muda oli kordades vähem võrreldes Tartu Rattamaratoni ja Eesti Maastikumaratonil esinenud loodusnähtusega. Et rahulike kulgejatena oli meil aega ka loodusvaatlusi teostada, sealhulgas arutada läbi kõik tähtsamad haridus- ja kultuuriküsimused, mis päädis tõdemusega, et miks küll film "November" must-valgeks keerati, niikuinii sügiseses looduses peale pruuni, musta ja halli värve ei ole.


Kuna Tiina tellis päev varem seikluse tempo, sai otsustatud, et seekord ongi meie rivi eesjooksja Tiina, mis aitab hästi pidurdada pidurdamatud Kristinit. Ja Katrin siis tagumisena lihtsalt kontrollib aeg-ajalt kaarti. Muide, me tõesti jaksasime seekord isegi päris palju joostes liikuda :-) No aga läks ikka nagu alati: mis-siin-ikka-pikalt-mõelda-Katrin tõmbas tiimi oma parima äranägemise järgi ikka vahepeal veits võssi ka, aga muidu olekski kõik lihtne olnud. 2 robustset viga tulid lihtsalt sellest, et kaardil nii selgeid sihte maastikul lihtsalt ei näinud. Ja need kraavid. Niipalju vesiseid kraave me polegi vist kunagi ületanud... tahtmata end oluliselt märjaks kasta, oli seekord kasutusel mitmeid erinevaid ja uudseid tehnikaid kraavode ületusel. Aga samas väga tänuväärsed kraavid muidugi, neid oli hea pidepunktideks võtta ja nende järgi orienteeruda.


Suhtkoht eelviimases kontrollpunktis küsis üks kaasvõistkond, et kas me mõnele BONGOLE ka sattunud oleme. Vot nüüd vajus küll karp lahti. Teadsime küll, et seekordse formaadi uuendusena on toodud sisse üllatuskontrollpunkt-Bongo, mis ei anna tulemust ja mis sunnib väga radikaalselt raja ümber kalkuleerima. Ikka päris tükk aega olime mures, kas me lihtsalt äkki kuskil jätsime selle kahe silma vahele. Otsustasime, et no mis see muretsemine siin enam aitab, eks finišis siis paistab. Et olime põhjalikult keskendunud lisaülesannetes lisapunktide saamisele, olid viimased kontrollpunktid tihe arvutamine... mida veel võtta ja mida jätta... Milline valik on soodsaim? Ja peaasi, mitte lõhki minna punktidega.


Kes ei riski, see šampust ei joo, ütles Kristin, ja võttis silmagi pilgutamata lisaülesande maksimumskoori ning juhtis meid osavalt raja ainsast BONGOpunktist nii osavalt mööda, et ühtegi liigset sammu tegemata finišeerisime, et kasseerida sisse BINGO täistabamus! Ja šampust anti ka :-)


Stardis tundus see 137 punni kogumine ikka lõputuna näiva tegevusena, aga 18,8km hiljem oligi kõik juba tehtud :-) ja aega läks ka kõigest 3:55.


Tuesday, October 1, 2019

Libahundi jälg - Pakri saared, 4.5.2019

Mida võtta kaasa üksikule saarele?
Soe pesu ja võileivad!

Siis kui aprill on olnud soe ja mais seisad stardis ja sulle sajab kaela lund ja meretuul sakutab, ja sa ei tea, millega järgmised 6 tundi sind veel üllatavad, siis on eelnimetatud varustus üsna hea valik.

Otsustasime sedakorda minna rajale reipas matkatempos, nii umbes 5km/h, eesmärgiks külastada ja näha mõlemat saart, väikest ja suurt Pakrit.


Noh, ja nii umbes esimesel tunnil saime juba ehmatusega aru, et oleme 2x aeglasemad, kui esmane eesmärgipüstitus, tõepoolest, hoopis 3 km/h... Ootamatult selgus, et esimese saare iga metsana märgistatud ala kaardil on reaalsuses hoopiski vesine võserik ja pokudel slaalomi hüppamine. Et tempo nii alla oli käinud, siis lasime rannaäärsetel teelõikudel jupiti ka seasörki vahelduseks.


Nagu ikka kaalusime enne starti pikalt rajavalikuid. Skeemitasime nii ja skeemitasime naa, kaalusime suure väärtusega punkte ja mõõtsime vahemaid. Lõpuks otsustasime nagu tavaliselt, et hakkame aga minema ning kui poole peale oleme jõudnud, siis vaatame, kaugel oleme ja siis planeerime lõpu osa. Et punktide väärtuse ja raja enda huvitavuse mõttes proovime võtta niipalju lisaülesandeid, kui võimalik. Hiljem teiste rogainijatega koduteel vesteldes selgus, et punktirikkuse tagas pigem ühel saarel kõikide punnide kokku korjamine kui et napsata natuke siit ja natike sealt. Aga nagu eespool öeldud, kui juba nii kaugele tuldud, siis oli seikluslik soov aimu saada ikka mõlemist saarest.

Ja siis tuli nali - 40 min oli kontrollaaja lõpuni, ja me panime totaalselt puusse...
Aga kõik pöördus meie kasuks, saime tänu võssi panemisele hoopis terve hulga punkte juurde ja jõudsime kõigest 30 sekki pärast kontrollaja lõppu finishisse, aga metsas ausalt kartsime, et jääme ka laevast maha.


Pärast laeval tagasiteel mandrile saime teada, et selle puusse panemise põhjuseks oli palju rauda. Endise militaarmaastiku tallermaaa sisaldas endas lugematus koguses pommitusjääke, miine, särke-värke. Raua jõud painutas kompassi nõela sinna kuhu ise tahtis ja viis meid finishist järjest kaugemale.


Ja see mitmeti mainitud matkatempo ja 6h... tegime sihilikult matkatempo otsuse, sest me pole kunagi 6h rogaininud, ei teadnud kuidas jõuvarusid jagub. Arvasime, et väsime rohkem ära ja poole peal tundub, et kaua veel... aga seda ei juhtunud :-)

Sunday, August 4, 2019

Xdream Kõrvemaa 26-27.07.2019

Nonii, ollallaa, Tiina & Kristin & Katrin taaskord stardis üle pika aja.  Seekord siis öisel Kõrvemaal.


Närvitsemine algas juba u 1,5 nädalat enne starti, kui hakkasid selguma kohustusliku varustuse elemendid ja uued alad. Mis tähendab päästevahend rõngas või madrats, kust seda saada? Ah et kajakk? Et nagu kuidas sellega veel sõidetakse.... Ja lamp. Kas ika jagub pimedaks ajaks piisavalt valgust.

Stardihetkeks kl 23.00 olime suht külma kõhuga, sest seekord tulime peale põhimõtteliselt lendstardist. Vahetult enne väljasõitu selgus, et Tiina rattaraam on talvega ära roostetanud ja katusele seda ei saa. Ajavaru kohalejõudmiseks ja stardini kahanes miinimumini, aga pole keerulisi olukordi ja stardipauguks olime joonel.

Esimene ülesanne oligi kohe o-jooks lisaülesandena, sättida jooned kaardil nii, et leiaks tegeliku KP asukohad, oli lihtne ja saime kiirelt minema. Tundub, et oli korralik hajutus, sest igaüks läks kuhugi oma suunda ja rabapealne helendas jaaniussikestest. Seega tuli jääda oma joonistatud kaardile kindlaks ja mitte teistele järgneda. Õnneks oli see nö isutõstja-proloog tõesti väga lihtne, et aitas kõvasti kaasa kohanemisel öise metsaga.


Vahetusalasse jõudes selgus, et oma järgneva võistluskaardi oleksime pidanud võtma viimasest KPst, nii et sai üks tummine 10 minutine edasi-tagasi sörk mööda künkarohket suusarada veel sooritatud :-)


Ja nüüd alles kõik algas... Jätkus o-jooks valikorienteerumisega. Kõik meeskonna 3 liiget ei pidanud kõiki KP'sid koos võtma, vaid oleks olnud võimalus liikuda ühe või paarikaupa ja mõnedes punktides kohtuda, aga sellest matemaatikast me läbi ei närinud ja iseenda turvalisuse huvides otsustasime üksteisele tuge pakkuda ja kõik koos KP'd läbida. Ja ei saa just öelda, et oleksime teinud halva valiku. Kuna Kõrvemaa metsad on ka päevasel ajal pöörased, siis öösel seda enam... Alustaimestik on kõrge, mets tihe ja reljeefi lugemine neis oludes ikka korralik meistriklass. Vahepeal katsetasime ka meetodit, et üks meist läks pisut eespool ja tegi eelluuret ja teised säilitasid kindla punkti kaardil, et kui kipub liiga vasakule ära, siis on tagasijõudmine kindlale pinnasele turvaliselt tagatud. 2 eksimisväärset hetke ka täiesti oli, aga need lahenesid kerge ehmatusega. No ei taha sellises metsas kaduma minna, ei taha. Ühe punkti läheduses oli ka mingi loom, kes meenutas oma häälitsuselt kas põtra või metssiga (ausalt, nad võivad mingeid toone täiesti sarnaselt teha), aga eks nad hoidsid ka targu distantsi. (Igatahes Katriniga võib pimedasse metsa luurele minna küll! Ilma temata oleksime seal kui peata kanad olnud :D). Ühtlasi panime ka tähele, et öösel on inimesed palju sõbralikumad ja suhtlusvalmimad, kui päeval :-)


2 tundi hiljem, tagasi vahetusalas, hüppasime ratta selga ja kimasime läbi öö Nelijärve poole. Sellel hetkel tundus mõistlikum valida Piibe mnt kõrvalt minev kergliiklustee, kui et minna kohe alustuseks läbi metsa ja sealjuures mööda väga reljeefirohket teed. Hiljem kodus kaarti vaadates tundus, et see metsatee oleks ka päris okei variant olnud, vähem nikerdamist orienteerumisega, kuigi jaa, reljeefsem, aga mis tehtud, see tehtud. Et Katrin ja Kristin on pimedas kanapimedad ka, siis Tiina klaar pilk aitas meid mitmest olukorrast välja. Nt enne Aegviidu raudteepunni olime mitme tiimiga ninapidi ühel teelõigu koos ja ja uurisime, miks on keset teed eramaa silt. Teised panid sildi alt läbi, aga Tiina terane pilk fikseeris kaardi suunda ja maastiku asendit ja arvas, et tegelt tuleks käänata teise suuna. Ja nii see oligi. Tegime õige valiku. Siinkohal maksab meenutada Sillamäe õppetundi, kui esimestel meetritel kahtled, siis ära mine edasi, vaid mine tagasi, sest siis on tagasimindud tee lühem. Ja rattaga on see pealegi köömes.
Situatsioonikoomikaks tiimivaimu meeleolu tõstmiseks sobis hästi ka hetk, mil Tiina valgustas oma prozhektorvalgustiga eessõitjast metsafassaadile Hiid-Haloneni kujutise :-)


Ja siis, taas vahetusala ja swimrun. Üks enim küsimusi tekitanud etapp enne starti. Et kuidas see ikkagi kujuneb. Kujunes väga hästi. Kuna enne meid olid oma etapilt tulnud poisid, kes jagasid muljeid, otsustasime ka nende õhutusel toimida. Pesuni paljaks ja paljajalu rajale, kummirõngad üll ja otsmikulambid ees, nii me seal Nelijärvel vaatajate rõõmuks tsirkust tegimegi. Öised matkalised kes seal Nikerjärve telkimisalal majutusid, küsisid et miks me seda teeme ja palju me selle eest maksame. Poleks iial uskunud, et kunagi sellises metsas üldse paljajalu jooksma tikuksime, aga kui teised suudavad, siis miks meie ei suuda.


Tagasi vahetusalas olles hakkas juba koitma ja panime ratastel minekit juba mõõdukas hommikuvalguses, ainult kaarti vaatasime veel kükloopidega. Aga KP 33 ei tahtnud meile sellegipoolest kuidagi end kätte anda. Sõitsime kuskil külavahel mitu korda mitmesse erinevasse dead-end'i. Ei mäletagi enam, kas saab jälle kanapimedust süüdista või siiski kaardil olev kribu-krabu oligi reaalsuses veel müstilisem alevilabürint. Lõpuks oli taas ree peale saada võimalik kinni haarates hoopis õhus olevatest objektidest, mitte teeradadest. Jah tõesti, kõrgepingeliin tuli appi :-)


Siit edasi kütsime rattarallit Soodla veehoidlasse. Et me olime sarnast asja juba varem teinud, oli suht lihtne legendi lugeda ja peatumatult kütta. Sattusime rallitama koos kahe pundiga, kes olid väga tublid ratturid, aga peatusid pidevalt kaardivaatamiseks ja nii et 16,5 km möödus ühtlase stsenaariumi järgi: 2 punti tormas minema, järgmisel nurgal nad peatusid kaardivaatamiseks ja meie libisesime neist sujuvalt mööda. 5 minuti pärast sõitsid tormid noored jälle tuhatnelja mööda kuni järgmise kaardivaatamise peatuseni, kus meie jälle sirge seljaga peatumatult edasi tuhisesime. Ja nii vähemalt 10 korda :-) Järgmises vahetusalas, kus juba oli mahti niisama lobiseda, imestasid poisid meie kaardilugemise osavust. Kinnitasime neile, et teeme sel teemal kuiva trenni ja harjutame liikumise pealt ajalehe lugemist. Nad vist jäid uskuma :-)  Aga mis veel, et olime märja pesuga ennist rattale hüpanud, oli rattaralli teekond üsna hambaidplagisemavõtvalt külm. Nohisesime ja plagisesime läbi vaikse ja uduiluse hommiku terve rattaralli.


Niisiis, vahetusala, kajakk... Jõudsime siia u kl 6 hommikul. Ja tõdesime midagi väga veidrat. Et meid ei lasta enam kajakki. Et vahetusala oli kell 5 kinni pandud. No mitte kusagil selle kohta infot polnud antud, ei juhendis, ei kaardil, ei olnud ka ühtki korraldajat, kes oleks selgitusi andnud, sest nood olid ise kajakiga vees punkte maha võtmas. Pehmelt öeldes, olime hämmingus.

Nojahh, istusime siis segaduses taas ratta selga, et minna eelviimasele etapile, mille lõpp-punktiks oli Kõrvemaa matkakeskus, ja ühel hetkel tunnistasid ka meie tiimi ratturid, et vat nüüd võiks sellest rattast juba aitama hakata. Tiimi kõige kaootilisem rattur, kes oli kunagi rattal hambad risti Kõrvemaa triatloni läbinud, tunnistas, et see rada ei tule tulevikus kunagi kordamisele :-) Ilmselt, kui oleks saanud vahelduseks midagi muud ka teha, kui ainult rattaga uhada pikalt ja järjest, poleks see viimane ots ehk rattal nii tüütult üksluine olnud ja turja ning käsi valulikuks muutnud. Aga võimalik, et oleksime võibolla veel eriti kutud olnud. Valisime igaks juhuks ka suurema ringi, et vältida suusaradade tapvaid tõuse.



Taas vahetusala, rattad ära, vibu laskma lisaülesandeks. Kristin tulistas täitsa hästi ja seega polnud lõpp enam kaugel, tuli veel teha väike sutsakas o-jooksu lõpetuseks. Ühtlasi saime teada, et ka seda etappi on õgvendatud ja osad vesised punktid, 62-63-64, on känseldatud. Olime taaskord hämmingus ja arusaamatuses, et mis toimub... Viimasesse etappi minnes oli tunne, et no päris hästi ikka tuldud, undki pole veel peale tulnud. Seepeale virutas Katrin kohe o-vea, mille Tiina leebelt parandas, ja 9 ja pool tundi ning 70 kilomeetrit hiljem me isegi jooksime finišisse :-)


Selline tunne oli, nagu stardist oleks möödunud rohkem päevi, kui vaid üks öö.

Päeval juba kodus olles selgus, et kahjuks leidis sellel öisel seiklusel aset ka väga kurb ja traagiline sündmus, mille tagajärjel üks meie kaasvõistleja öiselt rajalt enam koju ei naasnud...

Tuesday, April 9, 2019

Puzzle-O: Pirita mets


 ... ehk Tiina ja Katrin sarjas #masiinmõtlesin.

Võtsime nõuks natuke harjutada xdriimide lisaülesannete tarbeks, seal ikka esineb vahest mingeid retrokaarte või kiiksuga kaarte. Et aegsalt ajukäärdusid süvendada ja tolmu sealt maha puhuda, tunduski seekordne seiklusraja puzzleorienteerumine kirjelduse järgi nagu rusikas silmaauku. Ainult et stardis juba oleks tahtnud kääre ja liimi :-) 

Imekombel edenesime alustuseks rajal täiesti jõudsalt, suutsime puzzletükid kenasti klappima saada, kuni ühtäkki ei saanud enam millestki üldse aru. Esimesest takistusest saime kaasorienteerujate abil üle, saime mööda lipanud Piretil sabast kinni ja ta näitas meile tavakaarti, mis lasi puzzletükkidel kokku kõlksuda. Sealt edasi saatis veel jupike maad meid terve mõistus ja siis kadus jälle järg. Siis juba lõplikult. Mitte miski ei olnud arusaadav. ~10 minutit proovisime kaarte omavahel kokku sätitada nurkapidi ja saada reele tagasi, aga lühis oli meie ajusid samal hetkel tabanud ja raske südamega jätsimegi kontrollpunkti vahele. Seda kohutavam oli kodus kaart lahti lõigata ja uuesti kokku pannes avastada, et seisime KP'le väga lähedal. Ausalt süda läks pahaks.

Pingutasime ikka kõvasti, et metsast välja saada siis, kui korraldajad veel lahkunud pole, et raja läbimine ikka kirja saada. Seekord siiski vabaklassi arvestuses :-)


Suusa-O: Rahumäe/Mustamâe


Kui kord on kujunenud motoks #neverstopexploring, siis nii ongi, miks minna tavapäraseid lahendusi pidi, kui saab ka läbi seikluse :-)

Meie usin esindus ei kõhelnud hetkegi, kui Linnaorienteerumise kavva ilmus suusaorienteerumise rada. Aastakümneid tagasi, noore algaja orienteerujana, kui treener Katrini suusaorienteerumisvõistlusele registreeris, oli hirm tundmatuse ees nii suur, et ollel päeval jäigi startimata. Ja rohkem see kõne alla enam ei tulnudki. Kuni käesoleva hetkeni. Seda enam, et nüüdne rada oli toodud kodumetsa julgestavate mändide vahele :-) 

Katrin: Olen alati vaadanud suusa-o kaarte aukartusega ja üritanud mõistatada, kuidas seda müstikat mõista. Nüüd lõpuks on see tehtud puust ja punaseks, või siis paberil ja roheliseks :-) Ja uskumatu, ei olegi raketiteadus :-) Pmst tavaline joonorienteerumine, ainult et suuskadel. Suuri vigu otseselt ei teinudki. Tagantjärele targana oleks pidanud 13 KP (43) osas olema julgem ja sõitma sinna hooga läbi Vanaka kõrval oleva kausi, aga valisin ringiga mineku, mis tähendas rumalat ronimist... aga mis andis teadmise, et pärastpoole uuesti sinna punkti minnes, lähenen ringiga laugemalt poolt :-) Teedevalikute osas no võiks võibolla isegi norida, aga otsest suurt kadu polnud kusagil. Ilmaoludele vastavalt liikusin niikuinii vaikses matkatempos :-) Ja lõppkokkuvõtteks polnud isegi viimane mitte :-) 

5+ sellele endisele spordimehest entusiastile, kes oma vabatahtlikul algatusel paar viimast talve Sütiste parkmetsa ja Rahumäe metsa kuni hüppetornideni välja rajamasinaga suusarada sisse ajab, et Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala ümbruses elavad inimesed saaks kodumetsas suusatada, ilma rahvarohketesse suusakeskustesse minemata. Kuigi need kümmekond igapäevast suusatajad on kestvalt rõõmsad, et on mets ja on lumi, umpi-hiihto klassikajälge on omasoodu aetud aastakümneid sisse :-)

Monday, March 4, 2019

XT Bingo - Valgehobusemäe 3.11.2018

Seiklusaasta 2018 saab täpi i-le seekord sõna otsese mõttes: XT Bingo dresscode olgu mummuline!


Kuigi eelmistest aastatest oli teada, et 4 tunniga saame bingo vabalt kätte, siis tänavu oli toimumisaeg lükkunud kuupäevaliselt niipalju talve poole edasi, et oli suur võimalus jääda hoopis pimeda peale. Kuna suvel käis Valgehobusemäel ringi karu Miša, siis see pimeduse perspektiiv nagu eriti ei peibutanud... Aga see muidugi ei takistanud meid seiklusjanuselt rajale tormamast :-)





Kui varasematel kordadel on meil õnnestunud korjata lisapunkte maksimumväärtuses, et väiksema vaevaga bingo kokku saada, siis sel aastal nagu üldse ei jopanud ja pidime selle arvelt metsas rohkem kontrollpunkte koguma. Aga no tõesti, kuidas käia karkudel? Ei, nagu päriselt. Kuidas see kõigil nagu sipsti välja tuli ja meil nagu üldse mitte? Jajah, mingi tasakaalutrikk, aga meile seda kehalise tunnis ei õpetatud... Nooleviske järeltundide tarbeks peame vist lihtsalt hakkama käima rohkem pubis noolt loopimas.


Seekord ei teinud isegi mingeid rapsimisvigu, vaid ainult mõningaid naiivseid kaardilugemisvigu. Kohati nagu vahemaad 1:20000 nagu üldse ei klappinud. Ja kohati olid mingid täiesti konkreetsed maamärgid nagu puudu. Aga eks ta nii vist juhtub ikka, kui kaarti palju väiksemasse mõõtkavasse zuumida. 


Päeva parimaks kordaminekuks saab seevastu lugeda kõrguskartliku Tiina kangelaslikku ronimist Valgehobusemäe vaatetorni, et kätte saada viimane KP. Respekt!