"TALIHARJA VANAKURI
on 101 km pikkune talvine öine vastupidavus-matk. See on retk, mis viib osalejad pikale teekonnale läbi hõredalt asustatud kõnnumaa ja kus iga osaleja vastutab enda hakkama saamise eest ise. Seekordne retk viib osalejad suurele ringile Ohepalu ja Kõrvemaa oosidele ning Lahemaa laantesse. Rada läbib mitmeid erilisi ja tähelepanuväärseid loodusmaastike ja kultuuriobjekte.
TALIHARJA VANAKURI “PEHMO” VERSIOON
Soovijatel on võimalus osaleda Retke pehmo-versioonil ja läbida 51km rada. Kõik osavõtu tingimused on samad, kui põhiRetkel. Lõpetaja saab kirja tulemuse 51km “Pehmo” protokolli."
Aeg-ajalt tekib soov proovida midagi uut ja teistmoodi. Mõni uus formaat, uus võistlus, uus proovilepanek.
Taliharja Vanakuri tundus selleks just sobiv. Eriti see pehmo versioon. 51 km pole ju miskit 😃 Kuigi, kui mõelda, et seda jalgsi läbida, siis on küll miskit. Sai ju üks suvi 50 km päevaga matkatud ja jalad olid pärast ikka üsna väsinud. Seda sama teha talvel, paksu lumega ja rohkema varustusega ... Või siis rattaga. Rattaga 51 km pole ju hoopiski midagi. Ei saa ju hullem olla kui 89 km Tartu Muda Rattamaraton. Nii need mõtted peas käisid, et mismoodi võiks.
Proloog:
Nädal enne Taliharja kell 21 messengeris: "Kuulge, kas keegi homme Viitnale matkama viitsib minna?". "Muidugi". Ja nii me hommikul kell 10 rada luurama asusimegi. Tegime jalgsi ühele osale tiiru peale, 22 lumist kilomeetrit. Üks osa rajast oli täiesti käimata, olime esimesed, kes sinna jäljed sisse tegi. Selle osas puhul tekkis kahtlus, kuivõrd see rattaga läbitav on. Jäi siiski lootus, et ehk varem alustajad jooksevad/sõidavad raja sisse.
Aga ei saa salata - see lumerohkus oli võrratu. Selle nimel võib rattaga lumes ka sumbata 😃
Igatahes oli selge, mis järgmisel nädalavahetusel ees ootamas on ja vaim valmis pandud.
Nädal kulus igasugu varustuse kokku kogumisele, sest ka pehmo rajal oli nõutud sama varustus, mis 101 km rajal - magamiskott või sulejope, alusmatt, tule tegemise vahendid, termokile, piisavalt juua-süüa jne. Samuti tuli välja mõelda, mismoodi jook nii kaasa võtta, et see ära ei külmuks. Kogenumad jagasid nippe - joogikoti voolik tuleb peale joomist tühjaks puhuda ja vooliku ots põue sooja panna. Mina jälle joogikotti võtta ei tahtnud - seljakoti ruum polnud raisata. Lihtsam variant - termopudel. Kogu varustusega tuli muidugi metsas paar proovisõitu ka teha. Igatahes pimedas ja lumega on metsas äge sõita!
Ja nii see 9. jaanuari hommik Viitna Pikkjärve ääres kätte jõudis ja teekond mööda oose alguse sai.
Esimene lagedal olev oosi osa oli paksu lume all ja seal tuli ratast käekõrval lükata. Selja sai kohe mõnusalt märjaks ja pulsi üles. Edasi jätkus oos puude vahel. Rada oli tasane ja sai ratta selga istuda. Muidugi jagus seal kitsamaid puude vahesid ja üles-alla kulgemisi, mis sundisid ratast ka käe kõrval lükkama. Sellel lõigul olid kord jooksjad kiiremad, kord sai ise neist mööda sõidetud. Mõned näod said tuttavaks (või õigemini seljad) 😃
Mõni nägu ei saanud rajal tuttavaks, mõni oli juba varasemast ajast tuttav.
Seda ma ei tea, miks nii palju süüa kaasa kästi varuda, igatahes joogi-söögipunktis oli laud lookas heast ja paremast. Kuna kiiret polnud kusagile, siis sai seal kaasmatkajatega muljeid vahetatud.
Peale söögipunkti tuli kiirem sutsakas külavaheteedel. See oli osa, kus ratas jooksjatest kiirem oli. Igatahes taaskord ringiga joogipunkti jõudnud, küsiti "Juba tagasi?".
Edasi ootasid ees lumisemad teed. Aga aitas, kui kenasti rattaroopasse hoida. Ainuke häda oli selles, et puude oksad olid lumeraskusega alla vajunud ja kuidagi tuli nende alt läbi mahtuda ... raja vahetamine üle lumevalli ei olnud just kõige lihtsam tegevus.
Ees ootas veel rajaluures tuttav lumine metsavahe tee ja põllud. Tookord sai üle põllu mindud gps-i ja kõhutunnet järgides, aimatavalt paistis lume alt raja moodi jälg. Aga korraldajad olid ka siin endast parima teinud. Nii palju kui võimalik, oli autoga jälg ette sõidetud. Et rajas püsida, nõudis head tasakaalutunnetust ja rattaga balanseerimist. Nii kui rajal vääratas, vajus ratas kõrvale pehmesse lumme ja uuesti sõitma saada oli raske.
Ja jõudiski rada ringiga tagasi oosile. Tagasitee oli lihtsam, kuna suurem lumi oli selleks ajaks ära tallutud. Ka sellel osal, mis hommikul ratas käe kõrval tuli läbida, oli tagasi minnes mõnus rada sees. No ei saa selle vastu, et pime mets on äge! Sedasi üksi ainult oma lambi valguses sõita on parajalt hüpnotiseeriv - midagi muud ei näe, kui seda, mis enda valguse vihku jääb.
Ja saigi läbi. Kokkuvõtvalt üks mõnus matkapäev. Kokku kulus 7 tundi ja 28 minutit (liikumise aeg 6:41). Võrdluseks kõrvale - 101 km kiiremad läbisid oma raja umbes sama ajaga.
