XT sügisrogain, 19.09.2020 - Viimsi

A: Nii, täna teeme nii, et 4 tunni asemel teeme 3 tundi, sest me peame kohe rogainilt otse Elvasse Tartu Rattamaratonile minema.

B: Ei no mida muffi...

A: Ja üldse, jooksma ma ei hakka, sest homme on vaja TRM'l 89 km rattaga sõita. 

B: No midaaa...

A: Ja pealegi mul kõik kohad juba valutavad, sest käisin üleeile jõusaalis.

B: No ei ole võimalik...

A. Aga kuhu me üldse läheme?

B: Ma ei tea, metsas vaatame...

A: Aga, üldiselt, täitsa lahe mets, polegi enne siin käinud.

B: Kuule, aga väga hea, lähme otse või ringiga?

A: No otse ikka.

B: Ai-aaa, praegu sain pajuvitstega siukse litri vastu kintse. Ai-aa, praegu jäi varvas okste vahele nii nagu pihtidega. Ai-aa, praegu väänasin jalga konkreetselt sileda tee peal. Ai-aa, praegu tirisid ohakad mu käe täeiga lõhki, vaata soolikad paistavad. 

A: 2.12 on tehtud.

B: 2.13!

A: Nii, 1 h finišini.

B: Oota, aga kaardil on praegu selle koha peal kraav mitte jõgi.

A: Nii, finišini 35 min.

B: Oota, aga me ju võtame sealt kaugemalt ka veel mõne punni, aega on.

A: Finišini 10 minutit.

B: Kuule ma ütleks, et täitsa imekspandavalt jõudsime igasse punkti täiesti otse kohale ja mingeid pusserdamisi ei esinenud.

M.O.T.T: Viisastaku plaan täita kolme aastaga!

3,5 h => 19 km => 20 KP => 105 punkti

XT Suverogain - Kolga-Aabla, 27.06.2020

Üle pika aja väike jalutuskäik kompassi ja kaardiga suvises kuumas metsas Juminda poolsaarel, Kolga-Aabla kaardil. Et meeskond on täpselt nii tugev kui tema nõrgem lüli, siis palavusega treenima harjunud Kristin ei saanud võimalustki jooksule üle minna enne, kui 2 KP'd enne finišit, mil tõehetk ütles, et nüüd on natukene kiire juba :) Jah, eks ta üks igavene nuhtlus ole, kui üks tiimiliige lihtsalt ei kannata palavust ja teine polegi jooksmise vormis. Aga minemata ka ei saanud jätta :)

Raja planeerimisel oli seekord teravaim pliiats Tiina, kes kohe kaardi kätte saades ütles, et liigume üles, seal on rohkem väärtuslikke KP'sid. Ausõna, müts maha kiirreageerimise ja tervikpildi nägemise eest! Katrin muidugi unistas enne starti piki mereranda kulgevast rajast, et liigse palavuse korral end regulaarselt jahutada, kuid see unistus läks suht tühja, ainus võimalus tekkis selleks täpselt poole raja peal, kui sa meres pead märjaks kasta. Aga pikaks seda rõõmu muidugi ei antud, pool aega läinud, ja just sellest momendist hakkab aeg alati armutult vähemaks tiksuma. Sinnamaani nautisime kõike, mida üks suvine mets pakub, millest ei puudu klassikaline raiesmikel langenud puudel võimlemine ja mõnuga maasikamugimine teepervel.

Mida aga ette näha ei osanud, oli kaardi ja maastiku mittevastavus. Oh neid kaardil kenasti joonistuvaid ja maastikul mitte eksisteerivaid sihte... ja mitte ühest-kahest sihist ei käi jutt, vaid enamustest sihtidest. Tavaliselt oleks sellised sihid kaardil tähistatud hajuva sihina, aga siin ei hajunud kaardil midagi. Ainus mis oli haihtunud, olid reaalsuses sihid ise... See on ikka puhas ime, et üldse needki punktid kätte saime. Aga noh, eks meist päästis muidugi see, et seekord ei tekkinud ajju erilist hapnikkupuudust, sest puudus igasugune liiga kiirel tempol tõttamine ja aeg-ajalt lihtsalt juhtis punktini mingi rammus loha või paistis silmapiiril mingi tihedam sagimine. Kuigi nii umbes 2 korda saabus KP ka täiesti ootamatult teele ette, mille vastu meil ka midagi ei olnud. Päris random see muidugi polnud, lihtsalt kuidagi oma peas olime kes-teab-kus, aga olime kogu aeg liikunud sobivalt õiges suunas, kui KP ootamatult kuskilt mättast välja ilmus... aga oleks vist olnud suurem üllatus, kui mõni planeerimata punn oleks nii puhtjuhuslikult teele sattunud... 

4 tundi + 17 km jalutamist + 19 KP'd + 116 pukti = päeva lõpuks võib öelda, et täitsa okei tegelt :-) 

SISE-O 2019/2020

Talvine hooaeg 2019/2020 tõi uusi tuuli o-skeenele. Et varem ei teadnudki sellisest võimalusest suurt midagi, sai mõningase kahtlemise järgselt otsustatud teha proovi, et kas aju suudab mõelda kastist välja, või siis vastupidi, kuidas aju reageerib nelja seina vahel :-)

Gustav Adolfi Gümnaasium - 14.11.2019

Lihtsalt kohutav kuidas ruumis mõtlemine muutub... Nagu saad aru ja siis nagu ei saa üldse midagi aru. Õnneks ma polnud ainus... kui oli mahti korra pilku kaardilt tõsta, seisid või istusid treppidel paljud tuttavad näod kukalt kratsides ja nuputades plaani. Muidu ju nagu maja ikka, aga kui saa ei saa ühte- või teistpidi joosta, kuna tee on blokeeritud, ja saad aru, et oled sattunud ringteele... ja siis tuletad meelde selle ainsa tarkuse mida sise-o kohta tead, et ära mine enne mitte kuhugile, kui saad aru kus oled ja kuhu tahad minna... ja siis on tõesti lootust ka lõpuks ööseks mitte vana koolimaja labürintidesse ekslema hääda, vaid kontrollaja lõpuks ka finišisse jõuda. Nagu hiljem kuulsin, et kui selles majas peaks kaardi järgi liikuma, siis õigeks ajaks tundidesse küll ei jõuaks :-)

ERR Telemaja - 21.11.2019

Kübeke reipamalt sai ette võetud Telemaja, nagu juba oleks gramm rohkem teadmisi võrreldes eelmise korraga. Et juba oli ette teada, et oht on sattuda ka otsesaates telepurki, tegi muidugi väheke närviliseks :-) Õnneks siis kui mina stuudiosse jõudsin, olid tuled maha võetud ja kaamera oli suunatud KP pealt stuudio teise nurka. Telemaja keldrisse jõudes sattus üks KP kostüümilattu, kus kuulsin stangede vahelt toimetamist. Vaevalt olin selle tähelepaneku teinud, kui kostüümide vahelt ilmus välja minu hea sõber Pirx, kes töötab telemajas rekvisiitorina. Kiired higised kallid ja juba püüdsin tagurdada tagasi kaardile. Mõni korrus hiljem rajakohtunikku Avet tšautades sain aru, et fookus tuleb kaardil hoida mitte sotsialiseerumisel... iga tähelepanu hajutamine viis kindlale fopaale. Seekord oli siis minu kord istuda trepil ja end rahulikult paika positsioneerida. Huvitav, istudes on see palju rentaablim. Kuna kaardil on palju punkte ja suht risti-rästi teekonnad, siis hoidsin pöidlaid järjestikel KPdel ja loendasin kõvahäälselt KP'de järjestust ja korruseid. Kuidagi kindlam oli endale kõva häälega asju selgeks teha :-) 

Tagantjärele oli kuulda, et õhtu lõpuks üks orienteeruja jäigi telemaja koridoridesse ekslema. Kuna ka kogenud tiim ei suutnud teda koridoride rägastikust leida, siis võib juhtuda, et ta kummitab nendes koridorides tänase päevani... Muide, sama räägitakse ka Marju Kuudi kohta... Ja kostüümilao põrand läbis pärast maratoni taastusremondi kuna laminaadilauad ei suutnud oma kohtadest kinni hoida. Liiga kiire oli neile raskemate jalgade tempo...

Eesti Kunstiakadeemia - 5.1.2020

 

Eesti Kunstiakadeemia oli kõikide seniste ja järgmiste startide parim õnnestumine. Lihtsalt niiimoodi oligi. Algus oli küll veidi konarlik, tükk aega mõtlesin stardist minnes, et mis pagana 1,5 korrus see esimene KP on, seda naljakam oli tõdeda, et see oli tõusva auditooriumi ülemine rida. Aga muu läks kõik libedalt, leidsin omale paar sobivat treppi, mida pidi kõik teekonnad ära käia. 

Kultuurikatel - 20.1.2020

Et eelmise korra õnnestumine lisas kapaga bravuuri, siis seda suuremad olid seekordsed juhmi juhtumised. Ilmselt enamuse rajal oldud ajast veetsin teel 1,5 korruse labürinti, see oli ainus loogiline koht mida läbides igale poole sai. Seda suurem oli enda kirumisele kulunud aeg, kui said aru, et oled läbinud ühesuunalise ala, mida mööda tagasiteed pole, ja avastad selle täpselt sekund hiljem, kui oled selle keelujoone ületanud. Seega pole muud, kui asuda jälle trepist alla, läbi pika koridori järgmise trepini, jälle trepist üles, jälle läbi labürindi, ja sedakorda püüda valida õige suund enne taaskordset keeluala. Aga vähemalt sain kõik punktid kätte. Olen targu hoidnud taskus ka pliiatsit, et läbitud punne maha kriipsutada, aga pole selleni veel kordagi jõudnud, sest hasardist tekkivad kiirused on suured ja pealegi tundub, et siis kriipsutan maha ka kaardil nii olulised nüansid.

Lasnamäe Vene Gümnaasium - 6.2.2020

Esimest korda oli niipalju ruumi, et tegin enne starti ka sooja :-) 

Sisekaitseakadeemia - 5.3.2020

Hooaja viimane - sedakorda otsustasin lisaks kaardile vaatamisele ka ringi vaadata. No kui sageli satud siis kartserisse või nii :-)

Kokkuvõtteks - oli lustlik talv :-) Hooaja alguse kahtlused, et kas üldse sotti saan asjast, ja et kas peaks alustama vabaklassist, said kiirelt kummutatud. Vabaklass oleks algajale sisesuunas liikuvale lollikesele treenimiseks tore küll olnud, aga seal poleks sattunud nii suurtesse sasipundardesse kui vanuseklassi arvestuses... treenimist sai tähelepanu oskus, fokusseerimisvõime, ruumiline mõtlemine. Mitte et see nüüd alati õnnestuks, aga abiks ikka. Ja seda panin ka tähele, et kui enne starti püüdsin oletada enda arvatava rajal olemise aega, siis piisas kiirest pilguheidust tabloole, et korrutada liidrite aeg lihtsalt kahega :)

Cover Girls

Vahetevahel satub meie pundi rahvas ka reklaamnägudeks :-)

Winter Xdream - Pääsküla, 19.01.2020

Hooaeg 2020 on nüüd täiega avatud!
Iga talvine start on alati nats vastik, istud külmas ja märjas ja tuules stardikaare all ja mõtled, miks ma seda endale teen. Ja nii kui stardipauk on ära olnud, siis ei mäleta enam keegi, et minut tagasi oli ilgelt vastik olla.

15 minutit kaardiplaneerimist on nii enam-vähem aeg, millega jõuab veidi olude ja kaardiga kohaneda, isegi natuke vaielda, mis võiks olla parim valik. Et siis jõuda kompromissini, et no rajal siis jooksvalt vaatame.

Ainuke kindel eesmärk, mida otsustasime, oli, et teeme raja nii, et kuhugi vette nagu minema ei peaks. Talv ju ikkagi.

Planeerisime seega raja suuremat sorti ringina ümber Pääsküla raba, aga kui juba tund aega hiljem kuski heinamaal pläraki jalad märjaks saime, oli edasi juba suva. Et hommikune ilge vihm oli lõppenud ja päike ka välja tuli, oli jaanuari kohta märgade jalgadega järelejäänud 3 tundi õues patseerimine täiesti okei. Et me räägime siis südatalvest!

Esimene ärev hetk rajal saabus siis, kui tuul tõmbas Katrinil kaardi käest ja pühkis ühe auto alla sopalompi. Õnneks auto seisis ja peale pisukest muru vastu nühkimist sai jälle ka kaart lugemiskõlbulikuks. Muru jaanuaris on täiesti okei!

Järgmine ärev hetk saabus, kui me sattusime Männikul lasketiirule liiga lähedale. See Männiku kaart on nagunii alati üks mõistatus, need krossirajad ja singlid on täiesti hoomamatud ja eksitavad ka suurema mõõtkavaga kaardil. Mingi 10 mintsi panime magama seal tiiru serval nuputamisele, aga et tiirus hakati laskma, siis tegime kiirelt sääred eksituste raja algusesse tagasi, ja otsejoones õigesse kohta välja. Uimaseid parandab ainult püssiga ähvardamine!

Nüüd algas siis see koht, mida stardis ütlesime, et rajal jooksvalt vaatame. Ja selleks hetkeks tundus, et aega on ropult ja meil jääb aeg liiga palju lõpust üle. Hakkasime sisse planeerima rabapunkte, sest jalad olid märjad niikuinii. Ja järsku, nagu nõiaväel, hakkas kell täiesti halastamatult kiiresti liikuma. See oli täiesti uskumatu, kuidas kahest järelejäänud tunnist sai järsku 1 tund. Ühest rabapunktist igaks juhuks loobusime, kaardil tundus ta tihedas võsas ja märjas kohas olevat, nii et ei hakanud ajaga riskima. Olime 2 KP'd varem sattunud rabas ootamatule raielangile, mis väga-väga hoogu pidurdas ja tegi ettevaatavalt ettevaatlikuks. Pluss ettearvamatud metsaveoteed. Pluss talvised pohlad, mille jaoks võtsime kohe mõnuga aja maha.

Üheks päris viimaste KP'de hulka planeerisime ka ühe väga märja punkti, et nagunii on trumm läinud, et mingu siis ka pulgad. No see vesisus oli tegelikult õige kasin, labajalad märjaks, aga hiljem sai kuulda näha ka inimesi, kes ikka rinnuni sees käisid. Jaanuaris.

Viimased KP'd tegime mugavustsoonis, mööda kohalikke tänavaid, et kindla peale kontrollajas finišisse jõuaks. Nii pika distantsi peale on alati raske hinnata, et kuhu maani jätkub jõuvarusid. Õnneks jätkus kogu rajale, liikusime enam-vähem 50% sörkides ja 50% matkates. Kokku:  3:51 h + 21 km + 71 punkti.