Üle pika aja väike jalutuskäik kompassi ja kaardiga suvises kuumas metsas Juminda poolsaarel, Kolga-Aabla kaardil. Et meeskond on täpselt nii tugev kui tema nõrgem lüli, siis palavusega treenima harjunud Kristin ei saanud võimalustki jooksule üle minna enne, kui 2 KP'd enne finišit, mil tõehetk ütles, et nüüd on natukene kiire juba :) Jah, eks ta üks igavene nuhtlus ole, kui üks tiimiliige lihtsalt ei kannata palavust ja teine polegi jooksmise vormis. Aga minemata ka ei saanud jätta :)
Raja planeerimisel oli seekord teravaim pliiats Tiina, kes kohe kaardi kätte saades ütles, et liigume üles, seal on rohkem väärtuslikke KP'sid. Ausõna, müts maha kiirreageerimise ja tervikpildi nägemise eest! Katrin muidugi unistas enne starti piki mereranda kulgevast rajast, et liigse palavuse korral end regulaarselt jahutada, kuid see unistus läks suht tühja, ainus võimalus tekkis selleks täpselt poole raja peal, kui sa meres pead märjaks kasta. Aga pikaks seda rõõmu muidugi ei antud, pool aega läinud, ja just sellest momendist hakkab aeg alati armutult vähemaks tiksuma. Sinnamaani nautisime kõike, mida üks suvine mets pakub, millest ei puudu klassikaline raiesmikel langenud puudel võimlemine ja mõnuga maasikamugimine teepervel.
Mida aga ette näha ei osanud, oli kaardi ja maastiku mittevastavus. Oh neid kaardil kenasti joonistuvaid ja maastikul mitte eksisteerivaid sihte... ja mitte ühest-kahest sihist ei käi jutt, vaid enamustest sihtidest. Tavaliselt oleks sellised sihid kaardil tähistatud hajuva sihina, aga siin ei hajunud kaardil midagi. Ainus mis oli haihtunud, olid reaalsuses sihid ise... See on ikka puhas ime, et üldse needki punktid kätte saime. Aga noh, eks meist päästis muidugi see, et seekord ei tekkinud ajju erilist hapnikkupuudust, sest puudus igasugune liiga kiirel tempol tõttamine ja aeg-ajalt lihtsalt juhtis punktini mingi rammus loha või paistis silmapiiril mingi tihedam sagimine. Kuigi nii umbes 2 korda saabus KP ka täiesti ootamatult teele ette, mille vastu meil ka midagi ei olnud. Päris random see muidugi polnud, lihtsalt kuidagi oma peas olime kes-teab-kus, aga olime kogu aeg liikunud sobivalt õiges suunas, kui KP ootamatult kuskilt mättast välja ilmus... aga oleks vist olnud suurem üllatus, kui mõni planeerimata punn oleks nii puhtjuhuslikult teele sattunud...
