Puzzle-O: Pirita mets

 ... ehk Tiina ja Katrin sarjas #masiinmõtlesin.

Võtsime nõuks natuke harjutada xdriimide lisaülesannete tarbeks, seal ikka esineb vahest mingeid retrokaarte või kiiksuga kaarte. Et aegsalt ajukäärdusid süvendada ja tolmu sealt maha puhuda, tunduski seekordne seiklusraja puzzleorienteerumine kirjelduse järgi nagu rusikas silmaauku. Ainult et stardis juba oleks tahtnud kääre ja liimi :-) 

Imekombel edenesime alustuseks rajal täiesti jõudsalt, suutsime puzzletükid kenasti klappima saada, kuni ühtäkki ei saanud enam millestki üldse aru. Esimesest takistusest saime kaasorienteerujate abil üle, saime mööda lipanud Piretil sabast kinni ja ta näitas meile tavakaarti, mis lasi puzzletükkidel kokku kõlksuda. Sealt edasi saatis veel jupike maad meid terve mõistus ja siis kadus jälle järg. Siis juba lõplikult. Mitte miski ei olnud arusaadav. ~10 minutit proovisime kaarte omavahel kokku sätitada nurkapidi ja saada reele tagasi, aga lühis oli meie ajusid samal hetkel tabanud ja raske südamega jätsimegi kontrollpunkti vahele. Seda kohutavam oli kodus kaart lahti lõigata ja uuesti kokku pannes avastada, et seisime KP'le väga lähedal. Ausalt süda läks pahaks.

Pingutasime ikka kõvasti, et metsast välja saada siis, kui korraldajad veel lahkunud pole, et raja läbimine ikka kirja saada. Seekord siiski vabaklassi arvestuses :-)

Suusa-O: Rahumäe/Mustamäe

Kui kord on kujunenud motoks #neverstopexploring, siis nii ongi, miks minna tavapäraseid lahendusi pidi, kui saab ka läbi seikluse :-)

Meie usin amatöörseiklejate esindus ei kõhelnud hetkegi, kui Linnaorienteerumise kavva ilmus suusaorienteerumise rada. Aastakümneid tagasi, noore algaja orienteerujana, kui o-treener Katrini suusaorienteerumisvõistlusele registreeris, oli hirm tundmatuse ees nii suur, et tollel päeval jäigi startimata. Ja rohkem see kõne alla enam ei tulnudki. Kuni käesoleva hetkeni. Seda enam, et nüüdne rada oli toodud kodumetsa julgestavate mändide vahele :-) 

Katrin: Olen alati vaadanud suusa-o kaarte aukartusega ja üritanud mõistatada, kuidas seda müstikat mõista. Nüüd lõpuks on see asi tehtud endale puust ja punaseks, või siis paberil ja roheliseks :-) Ja uskumatu, ei olegi raketiteadus :-) Pmst tavaline joonorienteerumine, ainult et suuskadel. Suuri vigu otseselt ei teinudki. Tagantjärele targana oleks pidanud 13 KP (43) osas olema julgem ja sõitma sinna hooga läbi Vanaka kõrval oleva kausi, aga valisin ringiga mineku, mis tähendas sutsuke hiljem rumalat ronimist mäkke... aga mis andis teadmise, et pärastpoole uuesti sinna punkti minnes, lähenen ringiga mäe laugemalt poolt :-) Teedevalikute osas no võiks võibolla isegi norida, aga otsest suurt kadu polnud kusagil. Ilmaoludele vastavalt liikusin niikuinii vaikses matkatempos. Korra maandusin ka paksu lumehange, mis oli ka uudne elamus, kaardiplafoon rinna peal kõhuli sügavas lumehunnikus siputada. Ja uskumatu, täiesti võimalik on ka igast hoogsamast laskumisest, nii Lamekalt kui sealt treppide kõrvalt Lehmakast omal jalal, st suuskadel, ilma teiste kehaosadega maad katsumata, alla tuisata. Ja lõppkokkuvõtteks polnud isegi viimane finišeerija mitte :-) 

5+ sellele endisele spordimehest entusiastile, kes oma vabatahtlikul algatusel paar viimast talve Sütiste parkmetsa ja Rahumäe metsa kuni hüppetornideni välja rajamasinaga suusarada sisse ajab, et Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala ümbruses elavad inimesed saaks kodumetsas suusatada, ilma rahvarohketesse suusakeskustesse minemata. Kuigi need kümmekond igapäevast suusatajad on kestvalt rõõmsad, et on mets ja on lumi, umpi-hiihto klassikajälge on omasoodu aetud aastakümneid sisse :-)