Hooaeg 2020 on nüüd täiega avatud!
Iga talvine start on alati nats vastik, istud külmas ja märjas ja tuules stardikaare all ja mõtled, miks ma seda endale teen. Ja nii kui stardipauk on ära olnud, siis ei mäleta enam keegi, et minut tagasi oli ilgelt vastik olla.
15 minutit kaardiplaneerimist on nii enam-vähem aeg, millega jõuab veidi olude ja kaardiga kohaneda, isegi natuke vaielda, mis võiks olla parim valik. Et siis jõuda kompromissini, et no rajal siis jooksvalt vaatame.
Ainuke kindel eesmärk, mida otsustasime, oli, et teeme raja nii, et kuhugi vette nagu minema ei peaks. Talv ju ikkagi.
Planeerisime seega raja suuremat sorti ringina ümber Pääsküla raba, aga kui juba tund aega hiljem kuski heinamaal pläraki jalad märjaks saime, oli edasi juba suva. Et hommikune ilge vihm oli lõppenud ja päike ka välja tuli, oli jaanuari kohta märgade jalgadega järelejäänud 3 tundi õues patseerimine täiesti okei. Et me räägime siis südatalvest!
Esimene ärev hetk rajal saabus siis, kui tuul tõmbas Katrinil kaardi käest ja pühkis ühe auto alla sopalompi. Õnneks auto seisis ja peale pisukest muru vastu nühkimist sai jälle ka kaart lugemiskõlbulikuks. Muru jaanuaris on täiesti okei!
Järgmine ärev hetk saabus, kui me sattusime Männikul lasketiirule liiga lähedale. See Männiku kaart on nagunii alati üks mõistatus, need krossirajad ja singlid on täiesti hoomamatud ja eksitavad ka suurema mõõtkavaga kaardil. Mingi 10 mintsi panime magama seal tiiru serval nuputamisele, aga et tiirus hakati laskma, siis tegime kiirelt sääred eksituste raja algusesse tagasi, ja otsejoones õigesse kohta välja. Uimaseid parandab ainult püssiga ähvardamine!
Nüüd algas siis see koht, mida stardis ütlesime, et rajal jooksvalt vaatame. Ja selleks hetkeks tundus, et aega on ropult ja meil jääb aeg liiga palju lõpust üle. Hakkasime sisse planeerima rabapunkte, sest jalad olid märjad niikuinii. Ja järsku, nagu nõiaväel, hakkas kell täiesti halastamatult kiiresti liikuma. See oli täiesti uskumatu, kuidas kahest järelejäänud tunnist sai järsku 1 tund. Ühest rabapunktist igaks juhuks loobusime, kaardil tundus ta tihedas võsas ja märjas kohas olevat, nii et ei hakanud ajaga riskima. Olime 2 KP'd varem sattunud rabas ootamatule raielangile, mis väga-väga hoogu pidurdas ja tegi ettevaatavalt ettevaatlikuks. Pluss ettearvamatud metsaveoteed. Pluss talvised pohlad, mille jaoks võtsime kohe mõnuga aja maha.
Üheks päris viimaste KP'de hulka planeerisime ka ühe väga märja punkti, et nagunii on trumm läinud, et mingu siis ka pulgad. No see vesisus oli tegelikult õige kasin, labajalad märjaks, aga hiljem sai kuulda näha ka inimesi, kes ikka rinnuni sees käisid. Jaanuaris.
Viimased KP'd tegime mugavustsoonis, mööda kohalikke tänavaid, et kindla peale kontrollajas finišisse jõuaks. Nii pika distantsi peale on alati raske hinnata, et kuhu maani jätkub jõuvarusid. Õnneks jätkus kogu rajale, liikusime enam-vähem 50% sörkides ja 50% matkates. Kokku: 3:51 h + 21 km + 71 punkti.
Iga talvine start on alati nats vastik, istud külmas ja märjas ja tuules stardikaare all ja mõtled, miks ma seda endale teen. Ja nii kui stardipauk on ära olnud, siis ei mäleta enam keegi, et minut tagasi oli ilgelt vastik olla.
15 minutit kaardiplaneerimist on nii enam-vähem aeg, millega jõuab veidi olude ja kaardiga kohaneda, isegi natuke vaielda, mis võiks olla parim valik. Et siis jõuda kompromissini, et no rajal siis jooksvalt vaatame.
Ainuke kindel eesmärk, mida otsustasime, oli, et teeme raja nii, et kuhugi vette nagu minema ei peaks. Talv ju ikkagi.
Planeerisime seega raja suuremat sorti ringina ümber Pääsküla raba, aga kui juba tund aega hiljem kuski heinamaal pläraki jalad märjaks saime, oli edasi juba suva. Et hommikune ilge vihm oli lõppenud ja päike ka välja tuli, oli jaanuari kohta märgade jalgadega järelejäänud 3 tundi õues patseerimine täiesti okei. Et me räägime siis südatalvest!
Esimene ärev hetk rajal saabus siis, kui tuul tõmbas Katrinil kaardi käest ja pühkis ühe auto alla sopalompi. Õnneks auto seisis ja peale pisukest muru vastu nühkimist sai jälle ka kaart lugemiskõlbulikuks. Muru jaanuaris on täiesti okei!
Järgmine ärev hetk saabus, kui me sattusime Männikul lasketiirule liiga lähedale. See Männiku kaart on nagunii alati üks mõistatus, need krossirajad ja singlid on täiesti hoomamatud ja eksitavad ka suurema mõõtkavaga kaardil. Mingi 10 mintsi panime magama seal tiiru serval nuputamisele, aga et tiirus hakati laskma, siis tegime kiirelt sääred eksituste raja algusesse tagasi, ja otsejoones õigesse kohta välja. Uimaseid parandab ainult püssiga ähvardamine!
Nüüd algas siis see koht, mida stardis ütlesime, et rajal jooksvalt vaatame. Ja selleks hetkeks tundus, et aega on ropult ja meil jääb aeg liiga palju lõpust üle. Hakkasime sisse planeerima rabapunkte, sest jalad olid märjad niikuinii. Ja järsku, nagu nõiaväel, hakkas kell täiesti halastamatult kiiresti liikuma. See oli täiesti uskumatu, kuidas kahest järelejäänud tunnist sai järsku 1 tund. Ühest rabapunktist igaks juhuks loobusime, kaardil tundus ta tihedas võsas ja märjas kohas olevat, nii et ei hakanud ajaga riskima. Olime 2 KP'd varem sattunud rabas ootamatule raielangile, mis väga-väga hoogu pidurdas ja tegi ettevaatavalt ettevaatlikuks. Pluss ettearvamatud metsaveoteed. Pluss talvised pohlad, mille jaoks võtsime kohe mõnuga aja maha.
Üheks päris viimaste KP'de hulka planeerisime ka ühe väga märja punkti, et nagunii on trumm läinud, et mingu siis ka pulgad. No see vesisus oli tegelikult õige kasin, labajalad märjaks, aga hiljem sai kuulda näha ka inimesi, kes ikka rinnuni sees käisid. Jaanuaris.
Viimased KP'd tegime mugavustsoonis, mööda kohalikke tänavaid, et kindla peale kontrollajas finišisse jõuaks. Nii pika distantsi peale on alati raske hinnata, et kuhu maani jätkub jõuvarusid. Õnneks jätkus kogu rajale, liikusime enam-vähem 50% sörkides ja 50% matkates. Kokku: 3:51 h + 21 km + 71 punkti.
