Sunday, August 4, 2019

Xdream Kõrvemaa 26-27.07.2019

Nonii, ollallaa, Tiina & Kristin & Katrin taaskord stardis üle pika aja.  Seekord siis öisel Kõrvemaal.


Närvitsemine algas juba u 1,5 nädalat enne starti, kui hakkasid selguma kohustusliku varustuse elemendid ja uued alad. Mis tähendab päästevahend rõngas või madrats, kust seda saada? Ah et kajakk? Et nagu kuidas sellega veel sõidetakse.... Ja lamp. Kas ikka jagub pimedaks ajaks piisavalt valgust?

Stardihetkeks kl 23.00 olime suht külma kõhuga, sest seekord tulime peale põhimõtteliselt lendstardist. Vahetult enne väljasõitu Tallinnast sihtkohta selgus, et Tiina rattaraam velo transpordiks on talvega ära roostetanud ja katusele seda ei saa. Ajavaru kohalejõudmiseks ja stardini kahanes miinimumini, aga pole keerulisi olukordi ja stardipauguks olime joonel.

Esimene ülesanne oligi kohe o-jooks, lisaülesandega sättida jooned kaardil nii, et leiaks tegeliku KP asukohad, oli lihtne ja saime kiirelt minema. Tundub, et oli korralik hajutus, sest igaüks läks kuhugi oma suunda ja rabapealne helendas jaaniussikestest. Seega tuli jääda oma joonistatud kaardile kindlaks ja mitte teistele järgneda. Õnneks oli see nö isutõstja-proloog tõesti väga lihtne, et aitas kõvasti kaasa kohanemisel öise metsaga.


Vahetusalasse jõudes selgus, et oma järgneva võistluskaardi oleksime pidanud võtma viimasest KPst, nii et sai üks tummine 10 minutine edasi-tagasi sörk mööda künkarohket suvist suusarada veel sooritatud :-)


Ja nüüd alles kõik algas... Jätkus o-jooks valikorienteerumisega. Kõik meeskonna 3 liiget ei pidanud kõiki KP'sid koos võtma, vaid oleks olnud võimalus liikuda ühe või paarikaupa ja mõnedes punktides kohtuda, aga sellest matemaatikast me läbi ei närinud ja iseenda turvalisuse huvides otsustasime üksteisele tuge pakkuda ja kõik koos KP'd läbida. Ja ei saa just öelda, et oleksime teinud halva valiku. Kuna Kõrvemaa metsad on ka päevasel ajal pöörased, siis öösel seda enam... Alustaimestik on kõrge, mets tihe ja reljeefi lugemine neis oludes ikka korralik meistriklass. Vahepeal katsetasime ka meetodit, et üks meist läks pisut eespool ja tegi eelluuret ja teised säilitasid kindla punkti kaardil, et kui kipub liiga vasakule ära, siis on tagasijõudmine kindlale pinnasele turvaliselt tagatud. 2 eksimisväärset hetke ka täiesti oli, aga need lahenesid kerge ehmatusega. No ei taha sellises metsas kaduma minna, ei taha. Ühe punkti läheduses oli ka mingi loom, kes meenutas oma häälitsuselt kas põtra või metssiga (ausalt, nad võivad mingeid toone täiesti sarnaselt teha), aga eks nad hoidsid ka targu distantsi. (Igatahes Katriniga võib pimedasse metsa luurele minna küll! Ilma temata oleksime seal kui peata kanad olnud :D). Ühtlasi panime ka tähele, et öösel on inimesed palju sõbralikumad ja suhtlusvalmimad, kui päeval :-)


2 tundi hiljem, tagasi vahetusalas, hüppasime ratta selga ja kimasime läbi öö Nelijärve poole. Sellel hetkel tundus mõistlikum valida Piibe mnt kõrvalt minev kergliiklustee, kui et minna kohe alustuseks läbi metsa ja sealjuures mööda väga reljeefirohket teed. Hiljem kodus kaarti vaadates tundus, et see metsatee oleks ka päris okei variant olnud, vähem nikerdamist orienteerumisega, kuigi jaa, reljeefsem, aga mis tehtud, see tehtud. Et Katrin ja Kristin on pimedas kanapimedad ka, siis Tiina klaar pilk aitas meid mitmest olukorrast välja. Nt enne Aegviidu raudteepunni olime mitme tiimiga ninapidi ühel teelõigu koos ja ja uurisime, miks on keset teed eramaa silt. Teised panid sildi alt läbi, aga Tiina terane pilk fikseeris kaardi suunda ja maastiku asendit ja arvas, et tegelt tuleks käänata teise suuna. Ja nii see oligi. Tegime õige valiku. Siinkohal maksab meenutada Sillamäe õppetundi, kui esimestel meetritel kahtled, siis ära mine edasi, vaid mine tagasi, sest siis on tagasimindud tee lühem. Ja rattaga on see pealegi köömes.
Situatsioonikoomikaks tiimivaimu meeleolu tõstmiseks sobis hästi ka hetk, mil Tiina valgustas oma prožektorvalgustiga eessõitjast metsafassaadile Hiid-Haloneni kujutise :-)


Ja siis, taas vahetusala ja swimrun. Üks enim küsimusi tekitanud etapp enne starti. Et kuidas see ikkagi kujuneb. Kujunes väga hästi. Kuna enne meid olid oma etapilt tulnud poisid, kes jagasid muljeid, otsustasime ka nende õhutusel toimida. Pesuni paljaks ja paljajalu rajale, kummirõngad üll ja otsmikulambid ees, nii me seal Nelijärvel vaatajate rõõmuks tsirkust tegimegi. Öised matkalised kes seal Nikerjärve telkimisalal majutusid, küsisid et miks me seda teeme ja palju me selle eest maksame. Poleks iial uskunud, et kunagi sellises metsas üldse paljajalu jooksma tikuksime, aga kui teised suudavad, siis miks meie ei suuda.


Tagasi vahetusalas olles hakkas juba koitma ja panime ratastel minekit juba mõõdukas hommikuvalguses, ainult kaarti vaatasime veel kükloopidega. Aga KP 33 ei tahtnud meile sellegipoolest kuidagi end kätte anda. Sõitsime kuskil külavahel mitu korda mitmesse erinevasse dead-end'i. Ei mäletagi enam, kas saab jälle kanapimedust süüdista või siiski kaardil olev kribu-krabu oligi reaalsuses veel müstilisem alevilabürint. Lõpuks oli taas ree peale saada võimalik kinni haarates hoopis õhus olevatest objektidest, mitte teeradadest. Jah tõesti, kõrgepingeliin tuli appi :-)


Siit edasi kütsime rattarallit Soodla veehoidlasse. Et me olime sarnast asja juba varem teinud, oli suht lihtne legendi lugeda ja peatumatult kütta. Sattusime rallitama koos kahe pundiga, kes olid väga tublid ratturid, aga peatusid pidevalt kaardivaatamiseks ja nii et 16,5 km möödus ühtlase stsenaariumi järgi: 2 punti tormas minema, järgmisel nurgal nad peatusid kaardivaatamiseks ja meie libisesime neist sujuvalt mööda. 5 minuti pärast sõitsid tormid noored jälle tuhatnelja mööda kuni järgmise kaardivaatamise peatuseni, kus meie jälle sirge seljaga peatumatult edasi tuhisesime. Ja nii vähemalt 10 korda :-) Järgmises vahetusalas, kus juba oli mahti niisama lobiseda, imestasid poisid meie kaardilugemise osavust. Kinnitasime neile, et teeme sel teemal kuiva trenni ja harjutame liikumise pealt ajalehe lugemist. Nad vist jäid uskuma :-)  Aga mis veel, et olime märja pesuga ennist rattale hüpanud, oli rattaralli teekond üsna hambaidplagisemavõtvalt külm. Nohisesime ja plagisesime läbi vaikse ja uduilusa hommiku terve rattaralli.


Niisiis, vahetusala, kajakk... Jõudsime siia u kl 6 hommikul. Ja tõdesime midagi väga veidrat. Et meid ei lasta enam kajakki. Et vahetusala oli kell 5 kinni pandud. No mitte kusagil selle kohta infot polnud antud, ei juhendis, ei kaardil, ei olnud ka ühtki korraldajat, kes oleks selgitusi andnud, sest nood olid ise kajakiga vees punkte maha võtmas. Pehmelt öeldes, olime hämmingus.

Nojahh, istusime siis segaduses taas ratta selga, et minna eelviimasele etapile, mille lõpp-punktiks oli Kõrvemaa matkakeskus, ja ühel hetkel tunnistasid ka meie tiimi ratturid, et vat nüüd võiks sellest rattast juba aitama hakata. Tiimi kõige kaootilisem rattur, kes oli kunagi rattal hambad risti Kõrvemaa triatloni läbinud, tunnistas, et see rada ei tule tulevikus kunagi kordamisele :-) Ilmselt, kui oleks saanud vahelduseks midagi muud ka teha, kui ainult rattaga uhada pikalt ja järjest, poleks see viimane ots ehk rattal nii tüütult üksluine olnud ja turja ning käsi valulikuks muutnud. Aga võimalik, et oleksime võibolla veel eriti kutud olnud. Valisime igaks juhuks ka suurema ringi, et vältida suusaradade tapvaid tõuse.



Taas vahetusala, rattad ära, vibu laskma lisaülesandeks. Kristin tulistas täitsa hästi ja seega polnud lõpp enam kaugel, tuli veel teha väike sutsakas o-jooksu lõpetuseks. Ühtlasi saime teada, et ka seda etappi on õgvendatud ja osad vesised punktid, 62-63-64, on känseldatud. Olime taaskord hämmingus ja arusaamatuses, et mis toimub... Viimasesse etappi minnes oli tunne, et no päris hästi ikka tuldud, undki pole veel peale tulnud. Seepeale virutas Katrin kohe o-vea, mille Tiina leebelt parandas, ja 9 ja pool tundi ning 70 kilomeetrit hiljem me isegi jooksime finišisse :-)


Selline tunne oli, nagu stardist oleks möödunud rohkem päevi, kui vaid üks öö.

Päeval juba kodus olles selgus, et kahjuks leidis sellel öisel seiklusel aset ka väga kurb ja traagiline sündmus, mille tagajärjel üks meie kaasvõistleja öiselt rajalt enam koju ei naasnud...