Girl Power astus vastu uuele väljakutsele ja osales Jüriöö jooksul, mis meie õnneks toimus suisa koduõuel - Tallinna vanalinnas. Linnas ju ikka julgem orienteeruda kui öises metsas :-)
Kogemused öise orienteerumise osas olid meil kõigil olemas, Tiinal ja Kerstil Xdreami öiste etappide, linnaorienteerumise ööjooksude ja öörogaini näol, Katrin aga käis viimati öösel orienteerumas aastal 1991.
Kuigi, ega sel päevasel ega öisel ju suurt vahet polegi, kui tsiteerida maailmameister Thhierry Gueorgiou sõnu: "I’d say orienteering in Estonia is a bit like night orienteering. You can see very little ahead and must rely more on intuition and keeping the direction."
Kuna meil polnud välja panna 5-liikmelist tiimi, ja sel hetkel kui üldse Jüriöö teatejooksu mõtet mõlgutamist hakkasime, polnud aimugi, et tehakse "osalejate pank" neile, kel võistkonda pole, või et on võimalik liituda ka harrastajate 3-liikmelise võistkonnana, siis viibisime regamisega ikka viimase hetkeni. Aga nagu ikka, osutusid olud kõik palju lihtsamaks ja Jüriöö teade võis alata.
Kersti, 1.vahetus:
Tiina, 2.vahetus: Pärast Kersti teele saatmist hakkasin otsima infot, et kuidas ma teada saan, millal mina vahetusalasse minema pean. Sain teada, et seda ei saagi teada, keegi kusagil ei teadusta ja kui omal nutiseadmest võimalust asjade käiku jälgida ei ole, siis tuleb kõhutunnet usaldada. Nii palju sain headelt naabritelt teada, et kui läbitud on raja esimene osa ja uuesti võistluskeskusest läbi joostakse, siis võib vaikselt sättima hakata. Sättisingi. Rajalt tulijate kommentaarid oli hea kõrva taha panna. Hoiatati, et rada tuleb kaugele ette vaadata, teel on takistused. Nii see oli. Kodulinna võib ju tunda, aga kui otse minemise teel on lint ees, siis tuleb nõksa ikka mõelda, kustkaudu ringiga, aga siiski otsem soovitud kohta saab. Oli tore. Lahti olid käigud, kuhu muidu ei pääse. Turistid elasid kaasa. Ühed juba natuke kergemas meeleolus neiud olid imestunud: "Üks jooksis ju sinnapoole, miks see teisele poole jookseb?". Väike viga tuli viimase punktida. Vabaduse väljakul oma korda oodates oli näha KP-d mäe otsas. Ja kui viimasesse punkti jooksin, siis ei mõelnud enam, kas see on see KP. Loomult ei olnud, tuli ikka uuesti kaarti vaadata ja väike põige tagasi teha.
Katrin, 3.vahetus: tormasin kohale otse töölt, jäädes küll ilma kogu kaasuvast melust, rongkäik ja avamine ja ühisstart, aga seda enam keskendusin siis oma sooritusele. Keskendusin nii hästi, et jätsin esimese hooga vahele 1 KP ja jooksin kohe teise ja sealt loomulikult kolmandasse. Alles kolmandas hakkasin vaatama et mida muffi, et järgmine KP on juba neljas, aga mul alles 2 võetud. Egas midagi, tiimikaaslasi ei saa alt vedada, ja lidusin tagasi algusesse, et hakata kõike otsast peale. Ei suutnud end ära kiruda, aga mis tehtud see tehtud, järjekordne tõestus, et jalad võtavad kiiremini kui pea...
Kersti oli mind eelnevalt hoiatanud teesulgude teemal ja soovitanud mitu sammu ette mõelda, mida mul isegi teha õnnestus, aga neid teekondi, mida ma isegi päeval lõigata ei oska, ei hakanud ma nüüdki nuputama, võtsin lihtsalt sihiks jõuda endale teadaolevaid teid pidi oma kontrollpunktidesse, üüber-ringidega tõenäoliselt... Alguses saadud hingehaav veritses valusalt, nii et ei julgenud lahtistesse hoovidesse ka enam sisse põigata... Et peale alguse fopaad kõik edasine sujus, võtsin nõuks raja lõpuosas hulljulgelt kaart valepidi keerata ja edasi jooksmise asemel teha auring ümber Toomkiriku... viimaste punktide poole liikudes olin juba diagnoosinud omale kanapimeduse ja rumaluse ruutjuure. Finišis oli tiimikaaslaste ees jube piinlik, aga õnneks on tegu mõistlike inimestega, kes olid omaenda sooritustes veel adrenaliini täis ja patsutasid mullegi meeleolu turgutavalt õlale :-)
kui hiljem kuulsin, et päris paljude võistkondade tulemused nii harrastajate kui põhiklassi hulgas on vale KP võtmise tõttu tühistatud, siis tegelt läks mul isegi hästi :-)
Kogemused öise orienteerumise osas olid meil kõigil olemas, Tiinal ja Kerstil Xdreami öiste etappide, linnaorienteerumise ööjooksude ja öörogaini näol, Katrin aga käis viimati öösel orienteerumas aastal 1991.
Kuigi, ega sel päevasel ega öisel ju suurt vahet polegi, kui tsiteerida maailmameister Thhierry Gueorgiou sõnu: "I’d say orienteering in Estonia is a bit like night orienteering. You can see very little ahead and must rely more on intuition and keeping the direction."
Kuna meil polnud välja panna 5-liikmelist tiimi, ja sel hetkel kui üldse Jüriöö teatejooksu mõtet mõlgutamist hakkasime, polnud aimugi, et tehakse "osalejate pank" neile, kel võistkonda pole, või et on võimalik liituda ka harrastajate 3-liikmelise võistkonnana, siis viibisime regamisega ikka viimase hetkeni. Aga nagu ikka, osutusid olud kõik palju lihtsamaks ja Jüriöö teade võis alata.
Kersti, 1.vahetus:
Tiina, 2.vahetus: Pärast Kersti teele saatmist hakkasin otsima infot, et kuidas ma teada saan, millal mina vahetusalasse minema pean. Sain teada, et seda ei saagi teada, keegi kusagil ei teadusta ja kui omal nutiseadmest võimalust asjade käiku jälgida ei ole, siis tuleb kõhutunnet usaldada. Nii palju sain headelt naabritelt teada, et kui läbitud on raja esimene osa ja uuesti võistluskeskusest läbi joostakse, siis võib vaikselt sättima hakata. Sättisingi. Rajalt tulijate kommentaarid oli hea kõrva taha panna. Hoiatati, et rada tuleb kaugele ette vaadata, teel on takistused. Nii see oli. Kodulinna võib ju tunda, aga kui otse minemise teel on lint ees, siis tuleb nõksa ikka mõelda, kustkaudu ringiga, aga siiski otsem soovitud kohta saab. Oli tore. Lahti olid käigud, kuhu muidu ei pääse. Turistid elasid kaasa. Ühed juba natuke kergemas meeleolus neiud olid imestunud: "Üks jooksis ju sinnapoole, miks see teisele poole jookseb?". Väike viga tuli viimase punktida. Vabaduse väljakul oma korda oodates oli näha KP-d mäe otsas. Ja kui viimasesse punkti jooksin, siis ei mõelnud enam, kas see on see KP. Loomult ei olnud, tuli ikka uuesti kaarti vaadata ja väike põige tagasi teha.
Katrin, 3.vahetus: tormasin kohale otse töölt, jäädes küll ilma kogu kaasuvast melust, rongkäik ja avamine ja ühisstart, aga seda enam keskendusin siis oma sooritusele. Keskendusin nii hästi, et jätsin esimese hooga vahele 1 KP ja jooksin kohe teise ja sealt loomulikult kolmandasse. Alles kolmandas hakkasin vaatama et mida muffi, et järgmine KP on juba neljas, aga mul alles 2 võetud. Egas midagi, tiimikaaslasi ei saa alt vedada, ja lidusin tagasi algusesse, et hakata kõike otsast peale. Ei suutnud end ära kiruda, aga mis tehtud see tehtud, järjekordne tõestus, et jalad võtavad kiiremini kui pea...
Kersti oli mind eelnevalt hoiatanud teesulgude teemal ja soovitanud mitu sammu ette mõelda, mida mul isegi teha õnnestus, aga neid teekondi, mida ma isegi päeval lõigata ei oska, ei hakanud ma nüüdki nuputama, võtsin lihtsalt sihiks jõuda endale teadaolevaid teid pidi oma kontrollpunktidesse, üüber-ringidega tõenäoliselt... Alguses saadud hingehaav veritses valusalt, nii et ei julgenud lahtistesse hoovidesse ka enam sisse põigata... Et peale alguse fopaad kõik edasine sujus, võtsin nõuks raja lõpuosas hulljulgelt kaart valepidi keerata ja edasi jooksmise asemel teha auring ümber Toomkiriku... viimaste punktide poole liikudes olin juba diagnoosinud omale kanapimeduse ja rumaluse ruutjuure. Finišis oli tiimikaaslaste ees jube piinlik, aga õnneks on tegu mõistlike inimestega, kes olid omaenda sooritustes veel adrenaliini täis ja patsutasid mullegi meeleolu turgutavalt õlale :-)
kui hiljem kuulsin, et päris paljude võistkondade tulemused nii harrastajate kui põhiklassi hulgas on vale KP võtmise tõttu tühistatud, siis tegelt läks mul isegi hästi :-)
