Aasta tagasi heitis Tiina kinda - Taliharja Vanakuri 2022 pehmorada jalgsi. Teinud läbi 2021 matkversiooni rattal, oli meri põlvini ja tuju hea.
Ilma suuremat kahtlust tundmata said nimed kirja ja nii me 15.jaanuaril seal 55km stardis Viljandimaal olimegi. Katrin, tuntud strateeg, luges Tiinale sõnad peale, et kella ei vaata, ja kilomeetreid ei loe, katsume joosta niipalju kui võimalik ja künkad võtame kõndides, istuma ja passima kuhugi ei jää, sööme iga tund ja üldse olgu iga liigutus võimalikult optimeeritud. Peale starti juhtis rada muidugi meid juba ise, sättis tempot ja rütmi.
Katrin: kuna mul träkki kella sisse laadida ei olnud võimalik, ja nutitu ka veel, siis polnd mingit küssigi, et hoiame rajal ikka kokku. Kuigi Tiina arvas miskipärast ennatlikult, et ma tahan kuhugi meeletult minema joosta. Ilm oli mõnsa, selline soojapoolne isegi, plussis ja päikseline, nagu märtsis. Enne starti toimus pikk riietele otsa vaatamine, et mis selga ja mis kotti. Et liiga uljaks minna ei saa, ja üle ka panna ei saa, sest kõik tuleb lõpuks metsast ka välja vedada, seljas või seljakotis. Ja kuidas käituda nii, et higistama üldse ei hakkaks, nagu juhendis soovitati. Ja loomulikult, ikka väike pabin ka, et kuidas see asi üldse kujuneb, talvistes oludes. Minu paps, vana spordimees ütles, et noh, esimese 25 km'ga läheb pabin üle ja järgmised 25 km on lihtsalt ilgelt valus. Kuna talvised liikumised on õpetanud, et olud võivad olla heitlikud, panime Tiinaga naastutossud jalga ja see oli ainuõige otsus - jääd oli palju ja naastudega püstijäämine garanteeritud. Nii igaks juhuks pakkisime Reena ja Jaanika mahitusel kottide külge ka kõnnikepid, kui jalg töntsiks läheb ja on vaja lisatõuget. Bussis stardipaika mingid mehed aasisid, et puhta rumalad oleme, et kõnnikepp hoopis kulutab rohkem. Kuna me olem sellised pühapäeva-pikamaajalutajad, siis kepid olid muidugi ka need tavalised kaikad, mitte kokkupandavad. Tekkis mõningane arutelu, et kui need selja peal kuhugi võssi kinni jääme siis... siis võtame need seljast maha lihtsalt :)
No ja START siis. Sai arutatud, et proovime 5+5 tempot, kõnd-jooks vaheldumisi, ja alustame kõnniga siis, ja Tiinal juba kõnnil pulss 160, tekitas mure, et kui jätkusuutlikud me niimoodi oleme.
Katrin: mingi moment murdsin ma ise oma väljakuulutatud tõdemust, et kilomeetreid ei jälgi ja kella ei vaata. Paberkaart taskus, kontrollisin aeg ajalt suunda, sest Tiina kell näitas eksimusi viivisega. Kuigi kaarti mõõtkavas 1:50000 lugeda on ka paras nikerdamine, siis kõik maamärgid olid hästi loetavad ja iga mummuke, mis iga järgmist kümmet kilomeetrit tähistas, oli paberil lootustandvalt käegakatsutav, aga teekond venis ikka kui tatt. Aga vähemalt oli kogu aeg mida oodata. Kui ma enne starti ütlesin Tiinale, et võtaks sihiks 10 h, siis rajal see enam nii reaalne ei tundunud. Tiina mitu korda ütles, et oleks ta üksi, ta kõnniks rahumeelselt ükskõik kui kaua. A ma nii chill ikka ei oska olla, kui on teekond, siis on sellel algus ja lõpp ja kuhugi tuleb lõpuks ju välja jõuda, eriti kui juba on valus ja hakkab kergelt kopp ette tulema :) Ja see tuleb lõpuks niikunii. Aga seniks dikteerisin takti ja hõiskasin iga tund, et nüüd tuleb süüa. Ja natuke veel ja 10 km saab tehtud. Natuke veel ja tuleb Karumatsi tugipunkt. Natuke veel ja tuleb 20 km. Natuke veel ja tuleb medaljonksi KP. Natuke veel ja siis on juba 30 km. Natuke veel ja siis tuleb Ennuksemäel metsavendade KP ja Mulgi puder. Ja siis natuke enne Ennuksemäe KP'd ma ei tahtnud enam midagi hõigata. Nüüd algas kannatamine. Nii nagu paps prognoosis. Kui Tiina sai kõhu täis ja tuju heaks ja jõud taastus, siis minul oli metsik puusavalu, käed külmetasid ja jalad enam ei tõusnud. Allusin Tiina korraldustele ja lihtsalt vedasin end edasi, tugipunkti toit istumas diafragmal. Arutasime, millisel viisil me end finišis üle joone saame. Tiina arvas, et ikka väärikalt sörgis või vähemalt sirge seljaga. Ma olin nõus ka roomama, peaasi et kohale saaks.
Traditsiooniline selfi:
Tiina: See algus oli ikka tormamine minu jaoks :) Kogu aeg oli tunne, et käime vahepeal natuke aeglasemalt. Aga ei antud armu. Isegi kui püüdsin sammu vaikselt pidurdada, siis selg hakkas ees lihtsalt kaugenema ja tuli ikka järgi liduda :) Isegi joogipausi ei lubatud teha, sain hoopis riielda, et ei tohi niimoodi jooki pakkida, et kätte ei saa kõnni pealt. Ja et enne tundi seisu pausi ei tule. Vot nii, sellise kupjaga olin teel :D Aga samas, ega ma üksi oleks suutnud ennast sedasi seal takka sundida, hea kui keegi korda hoiab (ja jumal tänatud, et sundis, muidu ma vist jalutaksin praegugi veel seal Viljandimaa metsade vahel :D ). Kuna mul sügisestest jooksu üritustest oli miski tagumiku trauma, siis läksid käimiskepid kusagil 20 km paiku käiku. Ja tõesti olid abiks, samm oli kohe kergem. Ainult siis need ei töötanud, kui lumistel heinamaadel sumbata tuli. Ja neid sumpamisi jagus.
Metsavendade punkris sai lisaks mulgi pudrule ja grillvorstile turgutavat märjukest. Ja no mina ei tea, kas RedBull andis tiivad või sattus kokteili segu õige (magus tee törtsu RedBulli ja Vana Tallinnaga) või tõesti oli asi mulgipudrus, aga tuli teine hingamine. Võtsin nüüd kupja rolli oma kanda ja kuigi teadsin kui raske on teise sabas püsida, kui on raske, siis teadsin ka, et kuigi on raske, siis on hea, kui keegi veab ja sunnib. Ja kuigi ise ei tahtnud ka enam ühtegi jooksusammu laadset sammu teha, siis pidasin õpetussõnu meeles - laskumised jookseme. Lõpu poole oli kohe üks eriti pikk laskuv maantelõik, kus oli lausa "lust" sörkida ja rõõm tõdeda, et sellega möödus ka üsna mitu head kilomeetrit.
Tegelikult ei olnud ainult raske ja valus. Ikka ilus oli ka. Nägime võrratud päikeseloojangut, lumiseid lagendikke, talvist tähistaevast.
Katrin: Olime suurema osa rajast rajal täitsa üksi. Esimese tugipunktini olime mõnede jalgsikäijatega silmsideme kaugusel, aeg-ajalt kohtasime rajal pehmoraja ainsad suusamehi, huvitaval kombel sattusime nendega kuni 35 km'ni aeg-ajalt kokku, ilmselt oli neil kohati paksus lumes oma plastmasstaldadega sama raske kui meil ilma abivahenditeta. Ja siis järsku, no äkki meie 40 km'l, hakkasime nägema selja tagant tulederivi. Ja sealt nad tulid, 101 km rahvas, esimesena üksik rattur kes tundus keeravat valele teele, aga no sellest ei saanud pimedas enam aru, ja siis hakkasid tüübid suuskadel mööda mühisema. (Tiina: see oli väga võimas vaatepilt, kuidas nad vaikides suuskade sahinal pimedas tulid tulukesed eemal tee kohal hõljumas). Pikematel sirgetel oli täitsa kosutav näha neid kohustuslikke punaseid tulesid eesminejate selgadel ja kuklates vilkumas. Ühtäkki saime kokku ka ühe pehmoraja jooksjaga, kelle jalad olid sama kanged kui meil, ja kes liikus joostes sama kiiresti kui meie kõndides. Haakisime end kokku ja edasi liikusime koos (Tiina: õigemini haakis tema end meie sappa, kui vahepeal sörgile üle läksime, siis kostus selja tagant kerge ohe ja tümp-tümp meie järgi. Aga ega seal ausalt üksi ei oleks tahtnud olla küll). Kuna süvafilosoofilisteks vestlusteks suuremat huvi enam polnud, luges Katrin kõva häälega ette kaardile kirjutatud kultuuriinfot ja rääkisime lihtsalt igast lollusi, et meeleolu üleval hoida. Mentaalselt olime saavutanud taseme, et tahe oleks iseenda füüsilisest kehastusest kogu aeg 1 samm eespool. Vahepeal lasime sirgetel sörki, sest nüüd ei olnud tõesti enam palju jäänud. Ja me tõesti sörkisime, ilma igasuguse stiilita, aga see andis võimaluse natukenegi finišit lähemale tuua. Ja kui tõesti jõudsime Holstre-Polli suusaradadele, siis hakkas aimduma, et lõpuni on tõesti jäänud vaid mõned kiltsad. Ja me tõesti sörkisime üle finišijoone. Ja me tõesti tegime selle 55 km ultraretke alla 10 h ära.
Katrin: aga 101 km kindaid võite loopida nii palju kui tahate... mkm!
Tiina: 101 km läheme siis tegema, kui 50 km tundub nagu jalutuskäik pargis!
.jpg)
