Proloog
(millalgi sügisel)
Tiina: Kuulge Taliharjale regamine on alanud.
Katrin/Kristin: Jaa, see aasta tuleme meie ka.
(regamise esimene hinnavoor)
Tiina: Kuulge, soodsama hinnaga voor lõpeb homme.
Kristin: Ma ootan palgapäeva ära, siis regan.
(veel aega hiljem)
Tiina: Ma millegipärast ei näe teid nimekirjas.
Kristin: Eeeee, ma ikka ei ole vist valmis veel tulema.
Katrin: Ups, hakkasin regama, aga kohad on täis.
Proloog 2
Taliharjani jäänud kuu. Aga trenni pole veel sammugi teinud. Ja kuidagi ei jaksa tunne on see aasta. Igatahes lülitusid nädalavahetusse pikemad jalutusringid. Et ikka jalgadele meelde tuletada, mis asi see kõndimine on. Joosta ju niikuinii ei jaksa.
Õnneks (kuigi jõudud olid see aasta rohelised) lund veel ei ole ja ehk on sama seis, mis Hiiumaa vanakurjal, et vähemalt lumi ei sega liikumist.
Proloog 3
Lund hakkas sadama ... ja palju ... ja ilmateade lubab Taliharjaks tuisku ja -11 öösel ...
Meenus kui raske Viljandimaa lumeoludes oli, see lõputu sumpamine ...
Jalanõusid on testitud. Riideid on testitud. Viimane test õhtuses Kloostrimetsas - no külm on.
Kui eelmise aasta vanakurjaks sai soetatud tagumikku soojendav matkaseelik (mis oli väga hea ost), siis tänavu surfasin viimane päev veel spordipoodide valikuid. Väljavalituks sai uus suusajakk, mille puhul oli minu vaatest kohustuslik element kapuuts ja uus meriino alussärk. Siinkohal tänusõnad AT spordi müüjale, kes küll pööritas kõigepealt silmi, kui ütlesin, et taliharjale minek ... aga siis soovitas just seda särki ja kiitis ka jaki valiku heaks. Ja takkatippu pajatas, et ta ise see aasta ei julenud minna, sest viimane suusasõit näitas, et vormi ei ole.
Taliharja Vanakuri 10.01.2026
Varustus pakitud. Suure hirmuga külma ees ilusti riidesse pakitud. Külma hirm oli see aasta kõige suurem. Teine hirm oli, et kuidas üksi selle pika rännaku mentaalselt läbi veab. Viljandis sai Katriniga korda mööda teist motiveeritud. Söögid-joogid kotti pakitud. Start.
Strateegiaks oli valges võimalikult kaugele jõuda. Seega kõik laskuvad osad lasin väga laiska sörki. Kuna valdavalt tuli liikuda hanereas lumeväljade vahele astutud kitsas rajas, mis pehme lumega oli paras puder, siis oma tempos liikumine oli suhteliselt keeruline. Mööda minemiseks pidi tegema spurdi raja kõrval põlvini lumes. Osad kasutasid sama taktikat, et mingi osa sörk ja mingi osa kõnd, aga kippus nii olema, et jooksul oldi minust kiiremad, aga kõnnil jäädi jalgu. Seega mööda jooksmisel polnud väga mõtet, aga kõnni osa pidurdas.
Üsna kiiresti hakkas ka palav. Suure hirmuga selga aetud 3 kihti olid liiast. Nii et kui 5 km pärast jõudsime Maaritsa rahvamaja juures olevasse joogipunkti, tuli teha väike riietumispaus ja üks kiht vähemaks võetud. Läks kohe kergemaks.
Sealt edasi läks rohkelt valget vaadet. Enna kaardil teekonna osas kodutööd tehes paistis, et on rohkelt ka teid, mis andis lootust, et need on ju tühjaks lükatud ja hea astuda. Rajal selgus, et osad teed talvel kasutuses ei ole ja ka need olid paksu lumevaibaga kaetud. Erinevalt eelmisest aastast, kus sulalumi kõvaks rajaks tallati, tuli sel aastal pehmes lumepudrus sumbata. Ei saanud mõnusa sammuga astuda. Vahepeal tuli ka võsas ragistada (aga sellest pilti ei ole, sest ei viitsinud telefoni välja võtta). Kõige huvitavam võsas ragistamise põhjus oli selles, et rada läbis väike-konnakotka püsielupaiga ja 'looduskaitsjad' ei andnud luba sellel rajal liikumiseks. Pidi läbi võsa ringiga minema, et mitte häirida tegelasi, kes samal ajal hoopis Aafrikas suvitamas olid 😀







No comments:
Post a Comment