Taliharja Vanakuri 2026 Ugandi - Pehmo edition

 Proloog

(millalgi sügisel)

Tiina: Kuulge Taliharjale regamine on alanud.

Katrin/Kristin: Jaa, see aasta tuleme meie ka.

(regamise esimene hinnavoor)

Tiina: Kuulge, soodsama hinnaga voor lõpeb homme.

Kristin: Ma ootan palgapäeva ära, siis regan.

(veel aega hiljem)

Tiina: Ma millegipärast ei näe teid nimekirjas.

Kristin: Eeeee, ma ikka ei ole vist valmis veel tulema.

Katrin: Ups, hakkasin regama, aga kohad on täis.

Proloog 2

Taliharjani jäänud kuu. Aga trenni pole veel sammugi teinud. Ja kuidagi ei jaksa tunne on see aasta. Igatahes lülitusid nädalavahetusse pikemad jalutusringid. Et ikka jalgadele meelde tuletada, mis asi see kõndimine on. Joosta ju niikuinii ei jaksa. 

Õnneks (kuigi jõudud olid see aasta rohelised) lund veel ei ole ja ehk on sama seis, mis Hiiumaa vanakurjal, et vähemalt lumi ei sega liikumist.

Proloog 3

Lund hakkas sadama ... ja palju ... ja ilmateade lubab Taliharjaks tuisku ja -11 öösel ...

Meenus kui raske Viljandimaa lumeoludes oli, see lõputu sumpamine ...

Jalanõusid on testitud. Riideid on testitud. Viimane test õhtuses Kloostrimetsas - no külm on.

Kui eelmise aasta vanakurjaks sai soetatud tagumikku soojendav matkaseelik (mis oli väga hea ost), siis tänavu surfasin viimane päev veel spordipoodide valikuid. Väljavalituks sai uus suusajakk, mille puhul oli minu vaatest kohustuslik element kapuuts ja uus meriino alussärk. Siinkohal tänusõnad AT spordi müüjale, kes küll pööritas kõigepealt silmi, kui ütlesin, et taliharjale minek ... aga siis soovitas just seda särki ja kiitis ka jaki valiku heaks. Ja takkatippu pajatas, et ta ise see aasta ei julenud minna, sest viimane suusasõit näitas, et vormi ei ole.

Taliharja Vanakuri 10.01.2026

Varustus pakitud. Suure hirmuga külma ees ilusti riidesse pakitud. Külma hirm oli see aasta kõige suurem. Teine hirm oli, et kuidas üksi selle pika rännaku mentaalselt läbi veab. Viljandis sai Katriniga korda mööda teist motiveeritud. Söögid-joogid kotti pakitud. Start. 

Vanakuri ise koos Käreda Muttiga olid starti kohale tulnud. 

 

Strateegiaks oli valges võimalikult kaugele jõuda. Seega kõik laskuvad osad lasin väga laiska sörki. Kuna valdavalt tuli liikuda hanereas lumeväljade vahele astutud kitsas rajas, mis pehme lumega oli paras puder, siis oma tempos liikumine oli suhteliselt keeruline. Mööda minemiseks pidi tegema spurdi raja kõrval põlvini lumes. Osad kasutasid sama taktikat, et mingi osa sörk ja mingi osa kõnd, aga kippus nii olema, et jooksul oldi minust kiiremad, aga kõnnil jäädi jalgu. Seega mööda jooksmisel polnud väga mõtet, aga kõnni osa pidurdas. 

Üsna kiiresti hakkas ka palav. Suure hirmuga selga aetud 3 kihti olid liiast. Nii et kui 5 km pärast jõudsime Maaritsa rahvamaja juures olevasse joogipunkti, tuli teha väike riietumispaus ja üks kiht vähemaks võetud. Läks kohe kergemaks.

Sealt edasi läks rohkelt valget vaadet. Enna kaardil teekonna osas kodutööd tehes paistis, et on rohkelt ka teid, mis andis lootust, et need on ju tühjaks lükatud ja hea astuda. Rajal selgus, et osad teed talvel kasutuses ei ole ja ka need olid paksu lumevaibaga kaetud. Erinevalt eelmisest aastast, kus sulalumi kõvaks rajaks tallati, tuli sel aastal pehmes lumepudrus sumbata. Ei saanud mõnusa sammuga astuda. Vahepeal tuli ka võsas ragistada (aga sellest pilti ei ole, sest ei viitsinud telefoni välja võtta). Kõige huvitavam võsas ragistamise põhjus oli selles, et rada läbis väike-konnakotka püsielupaiga ja 'looduskaitsjad' ei andnud luba sellel rajal liikumiseks. Pidi läbi võsa ringiga minema, et mitte häirida tegelasi, kes samal ajal hoopis Aafrikas suvitamas olid 😀

Huvitaval kombel läks seekord kõht kogu aeg tühjaks. Kaasa võetud müslibatoonid olid külmast kõvad ja neid oli tüütu närida. Võiku vahel oli ka sink külmast kangeks tõmbunud. Seega ootasin pikisilmi tugipunkti, et süüa saaks. Pimeda saabudes jõudsingi sinna. 

Seekord läks seal pikemalt aega, sest pika vaagimise peale (no et kas viitsin, aga samas varvastel on kuidagi imelik) vahetasin sokid kuivade vastu ja määrisin varbad uuesti kreemiga sisse. Sättisin paika tuled ja viled, otsisin välja matkakepid, panin kõrva audioraamatu. Nimelt möödunud aastal katsetasin pimeda osa taustaks raamatu kuulamist ja see sisustas kenasti üksi pimedas kõmpimist. Ega ei jõua ju 10 tundi enda mõtteid kuulata, võib korduma hakata ja üksluiseks muutuda 😂Seekord sai Mirko'st valitud mingi naistekas. Kannatas kuulata taustaks, aga mingi hetk rakendus enam ei töötanud ja pidi ikkagi oma mõtetega edasi rändama. No loomulikult ei jäänud ära ka see igipõline filosoofiline arutelu endaga "Miks ma siin olen?".

Kõht täis ja edasi. Pimedas pärsi üksi olla ei tahtnud, natuke pelgasin rajalt kõrvale kaldumist (sest paaris kohas panin suurel teel õkva edasi, kuigi tuli juba ära pöörata), kuid ees ja taga ikka vilkusid tulekesed ja silmside oli kogu aeg olemas kellegagi. Sain endale ka üks hekt sabaraku. Nimelt olin märganud, et olen ühest seiklejast juba mitmendat korda mööda läinud. Ju siis nende riietumiste, sokivahetuste ja rajalt ekslemiste jne ajal õnnestus tal minust mööda minna. Igatahes kui järjekordselt tast mööda sammusin tõdes ta, et olen juba 5 korda tast mööda läinud, et ta aru ei saa, kust ma kogu aeg tulen 😂 No igatahes kusagile vaatekaugusele ta mind jälitama jäi ja tegi kõik minu "vahespurdid" ka kaasa tegema. Ta vist ei tahtnud üldse üksi sinna metsa jääda 😀

 

Ja nii ta läks. Millalgi tundsin, et jälle ei jaksa kuidagi, aga siis oli lootust mõne tunni pärast juba laibakuuri jõuda, kus teadsin energiajooki ootavat. Ja nii see ka oli. Väike coca-battary kokteil sisse, soe morss peale ja samm läks jälle reipalt edasi. 

Elva ligi kulges rada juba mööda matkaradasid, mis olid kenasti matkaliste poolt kõvaks käidud ja mõnus oli astuda. Väikesed allamäge lõigud katsusin taas kiiremini tippida. Natuke tüütu oli see, et kell näitas küll juba 54 km täitumist, aga samas raja lõpuni näitas veel üle 2 km. No kõht läks jälle tühjaks ja tahtsin juba finišisse jõuda. Aga siis üks hetk paistiski valgus puudevahelise tunneli lõpus ja oligi tehtud 😊

Seekord 10 tunni sisse ei mahtunud, kokku tuli 10 tundi 12 minutit. Kell ütles liikumise ajaks 9:49.

Finišis kohe maha ei istunud. Liikusin ringi ja ootasin teisi saabujaid. Siis sai söödud ja kohe sauna. Ei tea kas sellest, aga liikumisvõime säilis ja midagi hullupööra ei valutanudki. Igatahes järgmisel päeval kodu välja kaevamine lumest polnud ka kõige vaevalisem. Sokkide vahetus oli ikka hea mõte - null villi!!! 

Aga ei olnud veel nagu jalutuskäik pargis, ehk siis 101 km veel ei tule.