XT Talverogain 17.03.2018 - Laagri

Koosseis: Katrin ja Tiina

Ilm: -4, ilmeilus päike, kole libe.

Tänavune talv on meie tiimi jaoks olnud ilus suusatalv ja jooksmisega pole meist paaril viimasel kuul keegi eriti tegelenud. Seega oma peas valmistusime kenaks tempokaks kõnnimatkaks, mis kohapeal loomulikult formuleerus sörkivaks matkaks, esialgu seetõttu, et oli pisut jahe ja et saaks sooja nahavahele, pärast lihtsalt juba inertsist :-)

Rada üritasime planeerida ikka nii nagu oleme targematelt kuulnud, nürinurkse, rajal aga oli lähestikku niipalju magusaid punkte, mida oleks olnud patt võtmata jätta, seega kergete süümekatega tegime ka väikseid siksakke... Kuigi hiljem kodus, kui hapnik hakkas ajju tagasi tulema, kaarti vaadates, ja teiste träkke vaadates, oleksime võinud siksakitamisega isegi julgemad olla :-) Uus õppetund, millest õppida, tuleb õppida mõtlema raamidest välja... Kuigi, olgem ausad, tagantjärele tark on kena olla küll, aga rajal me ikkagi reaalselt hindasime olukorda selliseks, et ikka jätkuks jõudu ka finišisse jõuda. 

Kui võistluskeskuseks on Laagri kool, siis pole palju vaja nutitada, kuhu rada viib, ikka rappa, Harku rappa :-) Õigupoolest muidugi ikka ka ümberkaudsetesse elurajoonidesse ja ka Astangule... Aga talvine raba on lihtsalt ii-mee-lii-nee... Jääkaanetatud laukad tagasid meile mitu päris head otseminekut, kus mõnel teisel aastaajal oleks lihtsalt pidanud suure ringi tegema.

Tiina: Nagu tavaliselt, jooksis Katrin ees ja mina tema sabas. Tal tuleb see kaardilugemine paremini välja. On lihtne tema sabas laisk olla :) Kuigi, tuttavates kohtades liikudes, ei olnud seekord see nii keeruline. Eriti kui saab vahepeal tõdeda, et "Ahhaa, see on see koht, seda ma tean küll" ja "Siin käin ma tavaliselt seenel". Talvisel maastikul nägi kõik siiski teistmoodi välja ja avastamisrõõmu jagus. Jalg seekord jaksas, kuigi jääl tasakaalu hoidmine ja lumekoorikul sumpamine andis lisakoormust. No mina ei kujuta ette, mismoodi ratturid nendel jäistel singlitel hakkama said.

Katrin: Kaardilt suuruses 1:20000 ei saa just sageli loota, et ta kuvab kõike maastikul olevaid radu ja objekte, kuid sedakorda oli kõik vajalik kribu-krabu kaardil pidepunktidena olemas. Ja kui orienteerumine läheb sealjuures ladusalt, on eduelamus garanteeritud :-) Tõepoolest, rajal tegimegi ainult 2 viga: teel viiendasse kontrollpunkti lugesin kraave valesti, õnneks ainult paarikümne meetri jagu, piisas vaid end 180 kraadi keerata ja punkt sai leitud; ja mingi täiesti müstiline eksimus suunal 21KP=>22KP... kes teab kuhu mõte sel hetkel uitama läks, kui KP'st väljusime, õige kiiresti tabasime eksimuse ja püüdsime jõuda tagasi õigele rajale, kuid ilmselt olime liikunud siiski liiga kaugele juba, et jõudsime välja veel veidramasse kohta, kuhu enda arusaamise järgi liikusime... õnneks ei olnud maastik keeruline ja enda uuesti paikaseadistamine oli seekord kerge, kuid ikkagi, kuidas see ikka õnnestus... Ei no vastust ei pea kaugelt otsima muidugi, tähelepanelik tuleb lihtsalt olla... Tähelepanu taha jäi sedapuhku ka kahe korraliku punktiväärtusega punkti mittevõtmine... Nt KP57: me silmasime teda kaardil, kuid ei osanud näha tervikut ning põrutasime silmade kilades esmalt võtma suurema väärtusega punni, ja alles siis vaatasime, et nojah, nüüd on juba edasi-tagasi jooksmine mõtetu; ja KP52, mida me ei näinud kaardil lihtsalt seetõttu, et kaart oli selle koha pealt ära keeratud ja kuna lõpp oli nii lähedal, ei taibanud enam haaret laiendada. Eks ta ole, 5 minutit stardis rada planeerida jääb meie jaoks praegu ikka veel kole väheseks. Suudame enam-vähem selle ajaga ära vaadata umbkaudse ringi, paneme paika raja esimese poole, sealjuures suudame üsna täpselt alati ära fikseerida, mis on kaardil see piir, kust tuleks tagasiteed finiši poole vaatama hakata. Tagasitee on aga alati improvisatsioon, mistõttu pole imestada, kui midagi ikkagi märkamata jääb.  

Et terves kehas on terve vaim, avas värskes õhus liikumine ka meie ideedegeneraatori ja otsustasime rajal, et on aeg, et keegi leiutaks spetsiaalse rogaini-pliiatsi. Nimelt õnnestub meil alatasa kaotada rajale oma kirjutusvahendeid, seega oleks hädatarvilik paelaga kaela riputatav pliiats. Selliseid pliiatseid on ju läbi aegade ikka olemas olnud, kuid sedakorda vajaks tootearendust sihtotstarbeline veekindel marker! Toreda leiuna on õnneks olemas ka mini-markerid, mis mahuvad kenasti näiteks spordikinda võtmetaskusse.

Päeva lõpuks tegime ka väikse isikliku rekordi - nii palju KP'sid pole me rogainidel kunagi kokku saanud... Kokku tuli: 22 km, 3:45:14, 29 KP, 150 punkti, üldarvestuses 85. koht, DD:12, DD40:5 (see viimane on täitsa ilus number).