Proloog: algusega kl 23.00.
Ülesanne: valikorienteerumine, võtta tunni jooksul niipalju punkte kui võimalik.
Team: Kristin, Tiina, Katrin
Kes see enam mäletab, mitu tiiru ümber lossi sai keerutatud, kuid mis seal salata, pimedas kaardilugemine on ikka väga trikikas. Kui päevavalguses nagu saad lõtva aru, et vat siin on nüüd müür ees ja siit ikka läbi ei lähe, ja üle ka mitte, siis pimedas, mis sest et otsmikulambiga, oledki nagu labürindis... ja siis kui pärast näed, et sinna ei pääsegi muudmoodi, kui ainult ujudes, siis polndki nagu väga kahju, et sprintides sellest punktist jooksu pealt loobuda otsustasime. Kuigi vallikraavi kargamisest siiski pãäsu polnud, sest üks säherdune eksemplar oli kohustuslik läbida, siis tagantjärele ei tea me senini, kas oleksime suutnud kaldal vetteminekuks valmistudes hoomata, et punkt on uppunud ja kohtunik seisab punktiga kaldas...
Päev 2. Järgmine hommik tõi meid kl 9 starti öisest suplusest pisut märgade riiete, veidi tössu rattakummi (mida mitte kuidagi ei olnud võimalik täita, sest kaasasolnud pump ei klappinud ja kellegil teisel ka ratta-alas abi polnud pakkuda) ja suts unisena kasinast ööunest.
Et võistluskeskus ja vahetusala oli Kuressaare loss, siis päeva tekkis ikka pehmelt öeldes ka kerge koblakas - korduvalt sinna sattuda ja korduvad ringid ümber lossi - tead juba täpselt kui pikk on see vahemaa, ja mitte lühike, ja siis muudkui kütad ringiratast nii et pea käib ringi. Juhuslikult sattus Saaremaal samal ajal olema ka Eesti Seeniorspordi ja Spordiveteranide Liidu suvemängud, siis saime aeg-ajalt Kuursaali õuelt läbi silgates ka nende kurnimängu kaigaste vahel slaalomiga oma teekonda rikastada.
Õnneks sai vahelduseks korraks ka kuradirattast välja, et teha Nasval kanuusutsakas ja tagasiteel pikka nüri kergliiklustee peal mäluorienteerumist praktiseerida. See viimane oli ses mõttes ikka päris lustakas, sest tee peal oli mitmeid petupunkte, mille võtmine oleks laksinud kohe trahviminuteid. Seda enam pidi olema tähelepanelik, et rattaga möödasõidul AIR-Si neid üles ei nokiks. Korralikul liiklejal rattahai Kristinil võis ikka päris kõrini olla, kui kaugelt tagantpoolt tiimiliikmed muudkui karjusid, et "hoia vasakule teeserva, ära sõida punktidest liiga lähedalt mööda". Lisaks ka eduelamusrohke piltorienteerumine linna peal, kus loomulikku intelligentsi ja lahtiseid silmi omavana oleks juba varasema tiirutamise käigus suutnud nõutavad objektid ära tuvastada, aga juhmimate isenditena seisime pildil oleva pingi kõrval kukalt kratsides kuniks Kristin küsis, kas mitte seesama pink pole ka mitte pildil...
Esimese hooga, teise päeva lõpul finisheerununa, vaatasime üksteisele otsa ja küsisime: mis see nüüd oli. Et tulimegi mitmeks päevaks Eesti teise otsa ja selline linnaseiklus siis. Teise hooga, tagantjärele, täiesti veatu etteaste, seda ei juhtu meil just tihti... Kas pole mitte positiivne :) Võibolla ei peagi alati olema ninali mudas.
No comments:
Post a Comment