Team Classico: Tiina, Kristin, Katrin
Ilm: suvi täiega ☀
JOOKS ~ 2,5 km
Start algas kohe aju ragistamisega: kaart maleruudus valge ja liikuda punkte võtta tohib vaid ratsukäigul. Raamatupidaja ja reaalklassi kasvandik teadsid kohe millega tegu ja kiirelt sai plaan paika ja minekit. Muu hulgas selgus, et kummalgi pole mingeid geniaalseid maleteadmisi, kui välja arvata isade püüdlused kunagi lapsepõlves neile male õpetada, millest tänaseks ongi meeles vaid ratsukäik. Spikker kaardi nurgas jäi silma alles rajal ;)
Rada pakkus võimalust punktidesse minna nii otsemaid liikumisteid pidi minnes (loe: läbi jõe) kui ka ringiga (üle sildade). Otsustasime üksmeelselt valida ringiga mineku kasuks, et mitte kohe alguses üleni läbimärjana teekonda alustada. Sest pärastpoole saab ju märjaks niikunii ;)
RATAS 3,2 km + KANUU 10 km
Esmakordselt on meie jaoks kanuu päris alguses ja meie käed polegi veel ratta seljas mööda juurikaseid metsateid ja kivseid radu väsimusest väsinud. Kuigi edasi liikumise võimekus kanuus on meil endiselt kasin :)
Tiina tagaistujana üritab pidevalt loogilist seletust leida, miks meil see ala ikka üldse ei lähe, aga tehnika sellest muidugi ei parane... Järgnevalt ka näitlik õppevahend: anakonda on vees ees ja töövahetuse vaatab ja imestab, mis edasi... Eks me ju teame küll, et eesmine peab oma aeruga takistusi tõrjuma/neist eemale lükkama, a no mis sa teed kui alati kõige peale une pealt ei tule.
JOOKS 4,9 km
Alles pärast koduteel rahulikult kaarti vaadates, selgub, et oleksime võinud kogemata omale ikka ränga käru keerata... nimelt oli kaardil juhend, et hajutuse mõttes lähevad paaris rinnanumbrid kõigepealt kanuusse ja siis metsa, paaritud aga vastupidises järjekorras. Osad meie paaris rinnanumbriga pundist seda märkust rajal ei märganud, ainuke kes märkas, sellele kärarikast tähelepanu ei keeranud, sest kõik liikus ja toimis ju nagu juhendi järgi pidigi :)
RATAS > 16 km
Kui jooks, ratas, kanuu, jooks tehtud ja jälle ratta seljas, kiitis Tiina, et ohh, seekord läheb ludinal... ja otsemaid saime kohe ka oma selle korra sahmaka kätte... lihtsalt ei saanud ühtäkki enam aru, mida juhend ütles ja lihtsalt vahtisime juhmi näoga üksteisele otsa... Tiina veel püüdis sooritada mingeid arvutusi, Kristin selgitas, et tähelepanu tuleb pöörata mõõtkavale, möödaminejad ütlesid, et distantsi tuleb kahekordistada, aga mis mõttes? Kuidas me leiame punktid, kui nad on kaardil täiesti suvaliselt. Ja kas kaart ise on ka siis suvaline? Ja kui hakata kuhugi minema, kuhu me siis välja jõuame? Ja nagu ikka, oleks ju ometigi ming lootus ree peale saada, kui vähemalt ühe punkti saaks kätte, siis oleks pidepunkt kaardil olemas... Raske öelda, mis meid ajendas lihtsalt lampi kuhugi suunda minemast, aga suur oli üllatus, kui otsemaid jõudsimegi võtmepunkti... Hiljem vaatasime kviitungilt, et umbes tund aega üritasime vasakul kannal keerutades seda võtit leida... Oleks vaid kohe aru saanud, et võti oligi tegelikult väga lihtne, aga see võti ei leidnud seda lukuauku meie ajudes. Ühtäkki jooksis puzzle paika ja punktid hakkasid tulema. Lõpuks oli mugavusest juba aju rasva läinud ja eelviimase punktiga läks mõte jälle lappama... õnneks siiski mitte drastiliselt ja veidikese möödujate abiga saime reele tagasi... seisime iseenesest täiesti õigel teeristil, tagantjärele tarkusena veidike joonlauda oleks vast seekord tõesti kasuks tulnud :)
Ühtlasti õnnestus Katrinil selle pähkli viimasesse punni liikudes lihtsalt jalgratta seljas kraavi kummuli kukkuda, sest jäi suu ammuli vahtima lagedal seisvat hiigelsuurt tumedat kogu ja unustas ehmatusest väntamise. Metssiga? Karu? Ei, kõigest pikali vajunud puu juurestik koos suure tüki maakamaraga...
Ilm: suvi täiega ☀
JOOKS ~ 2,5 km
Start algas kohe aju ragistamisega: kaart maleruudus valge ja liikuda punkte võtta tohib vaid ratsukäigul. Raamatupidaja ja reaalklassi kasvandik teadsid kohe millega tegu ja kiirelt sai plaan paika ja minekit. Muu hulgas selgus, et kummalgi pole mingeid geniaalseid maleteadmisi, kui välja arvata isade püüdlused kunagi lapsepõlves neile male õpetada, millest tänaseks ongi meeles vaid ratsukäik. Spikker kaardi nurgas jäi silma alles rajal ;)
Rada pakkus võimalust punktidesse minna nii otsemaid liikumisteid pidi minnes (loe: läbi jõe) kui ka ringiga (üle sildade). Otsustasime üksmeelselt valida ringiga mineku kasuks, et mitte kohe alguses üleni läbimärjana teekonda alustada. Sest pärastpoole saab ju märjaks niikunii ;)
Esmakordselt on meie jaoks kanuu päris alguses ja meie käed polegi veel ratta seljas mööda juurikaseid metsateid ja kivseid radu väsimusest väsinud. Kuigi edasi liikumise võimekus kanuus on meil endiselt kasin :)
JOOKS 4,9 km
Alles pärast koduteel rahulikult kaarti vaadates, selgub, et oleksime võinud kogemata omale ikka ränga käru keerata... nimelt oli kaardil juhend, et hajutuse mõttes lähevad paaris rinnanumbrid kõigepealt kanuusse ja siis metsa, paaritud aga vastupidises järjekorras. Osad meie paaris rinnanumbriga pundist seda märkust rajal ei märganud, ainuke kes märkas, sellele kärarikast tähelepanu ei keeranud, sest kõik liikus ja toimis ju nagu juhendi järgi pidigi :)
Kui jooks, ratas, kanuu, jooks tehtud ja jälle ratta seljas, kiitis Tiina, et ohh, seekord läheb ludinal... ja otsemaid saime kohe ka oma selle korra sahmaka kätte... lihtsalt ei saanud ühtäkki enam aru, mida juhend ütles ja lihtsalt vahtisime juhmi näoga üksteisele otsa... Tiina veel püüdis sooritada mingeid arvutusi, Kristin selgitas, et tähelepanu tuleb pöörata mõõtkavale, möödaminejad ütlesid, et distantsi tuleb kahekordistada, aga mis mõttes? Kuidas me leiame punktid, kui nad on kaardil täiesti suvaliselt. Ja kas kaart ise on ka siis suvaline? Ja kui hakata kuhugi minema, kuhu me siis välja jõuame? Ja nagu ikka, oleks ju ometigi ming lootus ree peale saada, kui vähemalt ühe punkti saaks kätte, siis oleks pidepunkt kaardil olemas... Raske öelda, mis meid ajendas lihtsalt lampi kuhugi suunda minemast, aga suur oli üllatus, kui otsemaid jõudsimegi võtmepunkti... Hiljem vaatasime kviitungilt, et umbes tund aega üritasime vasakul kannal keerutades seda võtit leida... Oleks vaid kohe aru saanud, et võti oligi tegelikult väga lihtne, aga see võti ei leidnud seda lukuauku meie ajudes. Ühtäkki jooksis puzzle paika ja punktid hakkasid tulema. Lõpuks oli mugavusest juba aju rasva läinud ja eelviimase punktiga läks mõte jälle lappama... õnneks siiski mitte drastiliselt ja veidikese möödujate abiga saime reele tagasi... seisime iseenesest täiesti õigel teeristil, tagantjärele tarkusena veidike joonlauda oleks vast seekord tõesti kasuks tulnud :)
Ühtlasti õnnestus Katrinil selle pähkli viimasesse punni liikudes lihtsalt jalgratta seljas kraavi kummuli kukkuda, sest jäi suu ammuli vahtima lagedal seisvat hiigelsuurt tumedat kogu ja unustas ehmatusest väntamise. Metssiga? Karu? Ei, kõigest pikali vajunud puu juurestik koos suure tüki maakamaraga...
No küll oli hea meel kontrollaja sees finisheerida :) Kahjuks saime tee pealt ühe 5min trahvi, ja seda kõige rohkem elevust tekitanud ülesandest joosta vetruval-vajuval laudteel üle jõekese. Loeme võtmata jäänud kontrollpunktist tekkinud trahvi liigse adrenaliinitulva arvele ;) Et kogemustest õpitakse, leppisime kokku, et lihtsalt iseenda kontrollimiseks teatame alati läbitud KP'de juures valjuhäälselt: "Võetud!"
No comments:
Post a Comment